INDREK SCHWEDE ⟩ Pole vabandamist, pole ka lõimumist

Vaade Lasnamäele. Foto: Sander Ilvest

Maarja Vaino kirjutab Eestis pool sajandit kestnud okupatsioonist kui kuriteost ning lisab, et selle eest pole «vähegi soliidsel ja usutaval viisil vabandatud» (Postimees 28.02). Nii on. Praeguse Venemaa, NSV Liidu õigusjärglase poolt pole seda oodata. Samas ei keela miski vabandada kohalikel venelastel, kuid sellega seoses tekib küsimus: millisel kujul ja kelle suu läbi selline vabandus peaks avalduma?

Kohalikel venekeelsetel pole autoriteetset katusorganisatsiooni ja nad ei ole vaadetelt ühe mütsi all. Nende seast esile kerkinud poliitilised liidrid on trotslikult teatanud: meie isiklikult ei ole kedagi okupeerinud ja meil pole kellegi ees vabandada. See olevat lääne väärtustega kooskõlas: vanemate patte ei saa määrida laste kaela. Sarnast seisukohta on tõtanud jagama mitmed eestlastest arvamusliidrid.

Aga kuidas siis seletada, et neidsamu «lääne väärtusi» jagavad riigid on viimastel aastakümnetel ridamisi vabandanud kuritegude eest, mida kaasaja inimesed pole toime pannud? Näiteid jagub.