TÜ TEADLASED ⟩ Miks kiskjad metsas ei püsi?

Kui põhitoitu napib, hakatakse murdma kõike, millest jõud üle käib, meie oludes eeskätt kobrast, rebast ja kährikkoera. Fotol on hunt, pilt on illustratiivne. Foto: Toomas Huik

Oleme juba varem tõstatanud kahtluse, kas seni tehtud ulukite ohjamisotsused on alati olnud asjakohased (PM, 11.10.2023) ja praegune olukord nii suurkiskjate kui ka nende saakloomadega on meie kahtlusi ainult süvendanud, kirjutavad Tartu Ülikooli terioloogid.

Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli liikmed: Harri Valdmann, Egle Tammeleht, Maris Hindrikson, Teivi Laurimäe, Urmas Saarma, Ants Tull, Kirke Raidmets, Kristiina Amur.

Olles pikema aja jooksul uurinud (ja uurime jätkuvalt edasi) meie suurkiskjate toitumist, saame öelda, et metskits ja metssiga on moodustanud meie suurkiskjate toidu põhilise osa –​ eriti hundil ja ilvesel. Paraku on nende looduslike sõraliste arvukus teadlikult viidud tasemele, mis ei paku suurkiskjatele enam piisavalt tavapärast toitu, mistõttu juba mõnda aega tagasi esines hundi toidus tähelepanuväärselt palju taimset kalorivaest toitu (Valdmann & Saarma, 2020).