Ühest mõttekoja Praxis läbiviidud, rohkelt täiesti arusaamatuid ja ebaloogilisi järeldusi sisaldanud uuringust kirjutasin ka ise, kus pealkirjastasingi toimuva eelkõige naiste alavääristamiseks teadusuuringute kaudu. Varem olen essees pealkirjaga «Sookvoot ja palgalõhe – riigiusundi uued mütoloogilised kangelased» selgelt proovinud ära näidata, et mingi konkreetse soo suunamine kvootide või riiklike kampaaniatega vastavale soole «psühholoogiliselt» suure tõenäosusega mittesobivale erialale või töökohale oleks ühtviisi kahjulik nii meestele kui naistele võrdselt. Sest normaalse konkurentsi ja just sobivuse kaudu ametisse saamine asenduks riikliku kava alusel ametisse määramisega, mis tooks kaasa aga hoopis mistahes kasu või ka «tootlikkuse» vähenemise mõlema soo perspektiivist.
Kõige suurema probleemina tänases kõrgema astme või kõrgemat haridust nõudvate ametite juures tuleks aga tähelepanu juhtida hoopiski sellele, et kõrghariduse kõikidel astmetel domineerivad juba täna sageli absoluutse enamuse moodustavalt täielikult naised. Kui jätta välja IT- ja insenerialad koos mõne teise erandiga, olemegi juba praegu olukorras, kus juurast meditsiinini, rääkimata humanitaarteadustest, hakkavad järgnevatel kümnenditel ühiskonnas täiesti valdavalt domineerima naised, sest kriitilist massi mehi pole edaspidi enamikul erialadel enam füüsiliselt olemas.