:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16500181t1hba41.jpg)
Andres Tarandi lühikeseks jäänud valitsust on põhjust hea sõnaga meenutada – oli see ju aeg, kui me end tegelikult impeeriumi haardest lahti tõmbasime, ning toonaseid reforme ei hakatud hiljem enam tagasi pöörama. Samas jäävad seda aega ühiskonnas meenutama ohtrad ja julmad kuriteod.
Riigikogu hääletas 27. oktoobril 1994. aastal Andres Tarandile volituse andmise poolt moodustada uus valitsus. Pärast seda, kui Mart Laari valitsust 26. septembril umbusaldati ja seejärel ei andnud riigikogu valitsuse moodustamise õigust Eesti Panga presidendile Siim Kallasele, esitas president Lennart Meri Mõõdukate fraktsiooni liikme Andres Tarandi peaministrikandidaadiks. Uus valitsus astus ametisse 8. novembril.
Peaministrina ei tahtnud Andres Tarand teha valitsuse koosseisus palju muutusi, sest jätkati sama koalitsiooni põhjal, kus Isamaa oli jagunenud kaheks. Koalitsioonileping jäi ka samaks, millest Tarand tõi riigikogu ees esinedes välja vaid mõned peamised ülesanded.
Mart Laari kahte esimest valitsuse aastat on ühes dokumentaalfilmis võrreldud rodeoga. Selle järel tundusid järgnevad kuud, kui enne 1995. aasta 5. märtsi riigikogu valimisi juhtis valitsust Andres Tarand, suhteliselt rahuliku ja stabiilse perioodina. Jõulurahuvalitsuseks kutsutud valitsuse ministrite meenutusi kuulates aga selgub, et see rahu oli suhteline. 1992. aasta sügisel moodustatud valitsuskoalitsioon püsis endiselt võimul, muutunud oli selle sisemine struktuur Isamaa lagunemise läbi ning uus peaminister tõi kabineti liikmeteks uusi inimesi ja vangerdas mõned endised ümber.
Peaminister Andres Tarand: «Seda ma täpselt ei mäletagi, kuidas see jõulurahu tuli. Jõulurahu tähistavad ju jahimehed. President Meri tegi jutuks, et sellist valitsust oleks vaja. Enamik fraktsioone riigikogus andsidki hääle mulle, kui läks hääletamiseks.»
/nginx/o/2024/11/22/16500197t1h7fae.jpg)
Välisminister Jüri Luik: «Peaminister Tarandi valitsuse aeg polnud pikk, välispoliitikas oli see valdavalt jätkuks Laari valitsuses tehtule. Paar kuud enne Tarandi valitsuse ametisse astumist lahkusid Vene väed. See võttis maha suurima takistuse meie teel Euroopa Liitu ja NATOsse. Me polnud halvas positsioonis – olime maailmas juba hästi tuntud kui läänelik demokraatlik riik. Samas, Vene vägesid enam polnud, aga mitmed argumendid, millega meid prooviti takistada, olid jäänud: oli eelkõige piiriküsimus, laiemalt suhted Venemaaga. Läänes valitses ka üldine ebakindlus, kas minna NATO ja ELi laienemisega kaugele itta, endise NSVLi aladele.»
Majandusminister Toivo Jürgenson: «Jõulurahuvalitsuses kehtis sisuliselt eelmise valitsuskoalitsiooni leping. Laari valitsuse ajal oli meil vestlusi, et «ei tea, kas me jõuame!?». Küsimus oli, kas jõuame oma ajaloolist võimalust ära kasutada. Me ei tahtnud paanikat külvata ja avalikult sellest ei räägitud, kuid sellega oli nii, et soodne olukord Vene impeeriumist ja sotsialismist pääsemiseks ei saanud püsida. Meil oli vaja reformid kiiresti ära teha. On selge, et praegu ei saa sellisel moel riigieelarvet tasakaalu viia, nagu me tegime 1993. aastal.»
/nginx/o/2024/11/22/16500199t1hbb34.jpg)
Siseminister Kaido Kama: «Tarandi valitsuse kõige suurem teene oli, et asjadele, mis said Laari valitsuse ajal algatatud, ei pandud ühelegi pidurit ega pööratud neid ümber ega tagasi. Reformid läksid edasi ja sisuliselt oli tegemist sama koalitsiooniga – sama valitsus, aga ilma Mart Laarita. Vana poliitika jätkus, järske käänakuid ei tehtud. Need tulid järgmise valitsuse ajal, kui kolhoosiesimehed hakkasid maareformi näppima. See on teine teema. Palju jama tehti küll ära, aga kummuli keerata nad ka meie algatatud reforme enam ei saanud.»
/nginx/o/2024/11/22/16500200t1haea8.jpg)
Keskkonnaminister Vootele Hansen: «Seaduste tegemine käis vilkalt. Mart Laari umbusaldamine ja «Isamaasõda» ei katkestanud kordagi seadusandlikku tegevust. Kui umbusaldused kõrvale jätta, siis me ei hääletanud omavahel erinevalt, parempoolsed (Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond – VKRE) ja Isamaa hääletasid sama moodi. Ka ERSP ja Mõõdukad. Vaid Laari umbusaldamisel ja Siim Kallase peaministri hääletusel hääletasime erinevalt. Vahepeal olid veel riigikogu esimehe valimised. Need toimusid tollel ajal sügisel, kuna valimised toimusid ka 1992. a sügisel. Nugis sai riigikogu esimehe valimistel üle 80 hääle! Sest kõik olid sõdimisest tüdinenud.»
Vootele Hansen meenutab ühte seika sellest: «Samal päeval, kui Nugis esimeheks ära valiti, oli meil riigikogu hoones üleval fraktsiooni koosolek. Läksin alla tualetti, seejärel jõime Illar Hallastega džinni ja toonikut ning siis tuli sinna Karl Tiilik (Ülo Nugise abi). Ta ütles mulle, et mida siin passid, tule Ülo juurde. Lähen tema juurde. Läksin ruumi sisse ja seal Nugis istus ja mind nähes ütles – näe, siin on minu valitsuse keskkonnaminister. Siis ta ütles, et Karl, vala Vootelele viina! Kuid ruumis oli kaks Karli – Tiilik ja Propst (riigikantselei direktor), mõlemad tõusid püsti ja vaatasid nõutult lauale – seal olid konjakid, viskid, aga nii robustset jooki nagu viin ei olnud.»
/nginx/o/2024/11/22/16500201t1hd137.jpg)
Justiitsminister Jüri Adams: «See ei olnud ikkagi päris valitsus. Põhiprobleem oli, et see valitsus ei teinud ise eelarvet. Selles mõttes kõik ministrid, kaasa arvatud peaminister, töötasid kõigepealt kaks kuud eelmisel aastal vastu võetus eelarvega ja järgmised kolm ja pool kuud ei teinud nad ka uut eelarvet. See oli Mart Laari valitsuse eelarve, mille me 15. detsembril vastu võtsime. Justiitsministeeriumis me ei hakanud eelarvega midagi tegema.»
Rahandusminister Andres Lipstok ei mäleta, et tema tööalal oleks midagi erilist juhtunud. «See oli riigieelarve kokkupaneku aeg, midagi tuli sellest ka jõuluaega sisse. Mart Laari valitsus tegi selle suure töö ära, uuel valitsusel olid vaid viimased muudatusettepanekud, millega tegeleda. Kõik toimus töises meeleolus, mingeid suuremaid konflikte ei olnud.»
«Andres Tarand oligi ilmselgelt jõulurahuvalitseja. Tehti ära kõik, mis teha oli vaja. Ta on ikka väga hea suhtleja. Talle endale omases stiilis. Temaga võisid olla ka eriarvamusel, kuid alati sai kõik asjad klaaritud viisakal moel.»
/nginx/o/2024/11/22/16500203t1hb2be.jpg)
Reformiminister (ministeeriumita) Liia Hänni: «Jõulurahu nimetus oli sellele valitsusele päris kohane. Vahetult enne seda oli olnud väga tormiline aeg. Valitsuse remont ja Andres Tarandi peaministriks saamine taastas valitsuse sisemise töörahu. Oli oluline minna valimistele vastu töötava valitsusega. Ühiskondlik pinge, mis oli tekkinud Laari valitsuse ümber, kees meedias.
Jõulurahuvalitsus ja Andres Tarand oma soliidse, maameheliku ja avatud olekuga leevendas neid pingeid. Andres Tarand ütles, et jõulurahu tähendab, et vähemalt kolmekuningapäevani (6. jaanuar) võiks rahu olla. Valitsuse ülesanne oli stabiliseerida sisepoliitilist olukorda 1995. a riigikogu valimiste eel. Oli vaja teha ära hädavajalikud asjad, jätkata nende eelnõudega, mis olid juba menetluses, mitte võtta ette uusi hurraa-initsiatiive, ja tagada, et ka valimiseelsel ajal valitseks konstruktiivse arutelu vaim. Et oleks võimalik arutada, kas riigis sama kurssi jätkata või midagi korrigeerida. Andres Tarandi valitsus täitis täielikult selle oma ajaloolise missiooni: kaitsta demokraatiat, võtta vastu riigieelarve ja võimaldada ühiskonnal valmistuda järgmisteks valimisteks. Andres Tarand tagas, et mingeid teravaid poliitilisi sõnumeid see valitsus ei hakanud vormistama.»
Toivo Jürgensoni sõnul oli neil poliitiline kokkulepe vana koalitsioonilepingu jätkamiseks. «Meie töö efektiivsus oli fenomenaalne. Võtame kasvõi erastamise. Jooksime ajaga võidu. Erastamise õnnestumisest sõltus ju kogu meie majanduse august välja tulek. Tuletan ka meelde, et SKT kukkumine lõppes 1994. aasta suvel.»
Jürgenson meenutab, et erastamine läks täie hooga käima alles 1994. aastal ning see käis Tarandi valitsuse ajal täie rauaga edasi. «Igal Erastamisagentuuri nõukogu istungil otsustati mõnikord kuni kümne ettevõtte erastamiskonkursi tulemused, mis oli väga efektiivne. Ajakirjanduses ilmusid juba pilkelood, nagu hakkaks Jürgenson peatselt müüma Toompead. Ka Liia Hänni sai kõvasti sõimata.»
Liia Hänni kinnitab, et temal oli reformiministrina tohutult palju asju käsil. «Üks asju, mis Tarandi valitsuse ees seisis, oli jätkata ja isegi kiirendada kogu omandireformiga seonduvat valdkonda. Minu juhtimisel oli ka maareform, ettevõtete erastamine läbi Erastamisagentuuri. Mõeldes tagasi, oli see mulle emotsionaalselt väga raske aeg – see oli viga, et andsin nõusoleku jätkata –, sest minuga juhtus, et olin ainuke isik, kes oli selle omandireformi nägu.»
Hänni, kes oli ka selle valitsuse ainus naissoost minister, sedastab, et rünnak, mis sai talle osaks valimiskampaania ajal, saadab teda siiamaani. «Inimesed ei osanud kedagi teist nendes raskustes süüdistada – sotsiaalmajandusliku ümberkorraldusega kaasnenud raskused olid aga paratamatud. Mina olin see nägu, kellele sai näpuga näidata. Opositsioon, eriti Keskerakond tegi seda meeleldi,» mainib ta.
Vana poliitika jätkus, järske käänakuid ei tehtud. Need tulid järgmise valitsuse ajal, kui kolhoosiesimehed hakkasid maareformi näppima.
Hänni mäletab, kui kaitses riigikogus ühte viimastest selle valitsuse eelnõudest, maakatastri eelnõu, ja mida seejuures tundis: «Ka see riigikogu enamus, mis oli enne olnud suhteliselt üksmeelne ja isegi opositsiooni hääled tulid paljudele eelnõudele taha, siis nüüd oli mul tõesti pigem piksevarda roll. Valimiseelne olukord oli siiski väga pingeline. Üks loosung, mis on meeles: «Valid Tarandi, saad Hänni.» Olin selline must märk, millega inimesi hirmutada!» Ta tänab Toivo Jürgensoni, kellega koos moodustasid nad tugeva erastamistandemi ning tänu kellele oli tal siiski kergem oma tööd Erastamisagentuuri nõukogu esimehena teha.
Vootele Hansenil on meeles, kuidas nad omandireformi esimeste kogemuste põhjal said hakata vajalikke määrusi muutma elulähedamaks. Olulise saavutusena toob ta välja ka Tarandi initsiatiivil algatatud säästva arengu seaduse. «See nõudis riigilt ka arenguplaane. Sai selgeks, et neid tuli teiste riikide eeskujul ka meil koostada ja hakata mõjuhinnanguid tegema!»
Väga huvitavaks peab ta lugu ranna ja kalda kaitse seadusega. «Veebruaris 1995, enne riigikogu valimisi, võeti see vastu ühel öösel kella kahe-kolme vahel. Arvan, et see võis olla üks kõige väiksema häältearvuga vastuvõetud seadusi. Sellel võis olla 14 poolthäält! Valimiskampaania käis, valimisteni oli jäänud kolm-neli nädalat. Rahvas oli ära, kõik teadsid, et keegi selle seaduse vastu ei ole. Tähelepanuväärne oli, et sellele ei eelnenud mitte mingi lobitööd kinnisvarafirmadelt. Ei saadud aru, et sellega tekitame jõgede ja järvede äärde piiranguid. Mina tahaks seda nimetada mitte ranna ja kalda kaitse, vaid kinnisvara kaitse seaduseks.»
Hansenil on hea meel, et vastu said võetud ka maapõueseaduse rakendusaktid: «Geoloogilised uuringud, kaevandusload jms. Hea, et saime selle ka enne suurt ehitusbuumi valmis.»
Jüri Adams meenutab, kuidas tal tuli leida Eestisse sattunud Afganistani põgenikele laagrikoht. Seni hoiti neid vanglas, mis ärritas aga rahvusvahelisi pagulaste abistamise organisatsioone ning Eesti sai selle eest kõvasti sõimata. «Kuid sellise pagulaste kohtlemise tulemusena ei olnud peaaegu kakskümmend aastat meile enam pagulasi tulnud. Kuid tollel ajal otsisime mööda Eestit neid kohti, kuhu võiks laagri teha. Leidsin Peipsi põhjarannikul Remniku, mis sobis. Hiljem tuli sinna politseikool.» Natuke enne valitsusaja lõppu käis Tarand Soomes ja leppis seal peaministriga kokku, et Soome võtab kõik need Afganistani põgenikud Eestist üle.
Jüri Adams: «Äriseadustiku loomisega ma ministrina kokku ei puutunud. Äriseadustikust rääkides tuleb kõigepealt rääkida poliitilisest olukorrast. Tolleks ajaks, aastavahetuseks 1994–1995, oli kõigile selge, et jõud, kes olid peaminister Mart Laari ajal riigitüüri juures, need saavad hävitava valimiskaotuse 1995. a märtsis. Mart Laari valitsus sellepärast langeski, et üks osa tema valitsuskoalitsioonist otsustas tema juurest põgeneda ja ümber rivistuda.»
Üks seadusi, mis oli vaja kindlasti enne valimisi vastu võtta, oli äriseadustik, mis võeti vastu alles 15. veebruaril. Kardeti, et kindlalt valimisvõidu poole rühkiv Koonderakonna ja Maarahva liit püüab tõsimeeli reforme tagasi pöörata, nagu nad lubasid, ning mitte menetleda Isamaa koalitsiooni algatatud eelnõusid.
«Meil õnnestus saavutada, et selle seaduse puhul ükski reformiideedest ei kukkunud äriseadusest välja. Sisu oli see, et need juriidiliste isikute tüübid, mis olid loodud nõukogude võimu lõpu ajal, asendatakse euroopaliku struktuuriga: kõige suuremad on aktsiaseltsid, seejärel osaühingud ja lõpuks füüsilisest isikust ettevõtjad. Seadus pidi jõustuma 1995. aasta 1. septembril ning sellega loodi uus juriidiliste isikute register, mida nimetati äriregistriks. Selle kõrvale jäi mõneks ajaks veel ka Savisaare ajal loodud ettevõtlusregister, mis on tänaseks ammu unustatud. Ettevõtlusregister oli omal ajal vajalik, sest võimaldas ettevõtetel pankades avada arveid,» ütles Adams.
«Üleminekuperiood venitati kümne aasta peale. Kellelgi ei pidanud olema tunnet, et talle pannakse kiiresti kabelimats. Tänini toimivad juriidilised isikud lähtudes selle seaduse tekstist, mille siis vastu võtsime. Rõhutada tuleb, et nii hästi õnnestunud nii suuremastaabilist reformi pole enne ega pärast tehtud. Asjaõigusest said kõik aru – maa ja mets –, kuid juriidilistest isikutest ei teatud tuhkagi. Seda meetodit, et kompromisse ei tehta mitte seaduse endaga sisuliste väärtuste pisendamisega, vaid kompromissid tehakse jõustumis- ja reorganiseerimistähtaegadega. Kümme aastat lendas mööda kiiresti!» jätkas Adams.
/nginx/o/2024/11/22/16500202t1h4581.jpg)
Kaitseminister Enn Tupp rõhutas, et riigikaitse vajaduse tõestamine oli 1994. aastal jätkuvalt suur töö. «Ülemnõukogu ajast saadik oli vaja vaielda nendega, kes olid n-ö politseiriigi toetajad. Selgitasin, et ilma sõjaväeta riike ei olnud praktiliselt olemaski. Edgar Savisaar (Eesti peaministri kohusetäitja 20. augustist 1991 kuni 29. jaanuarini 1992) venitas kaitseministeeriumi loomisega sellepärast, et arvas, et saame ilma kaitsejõududeta hakkama, piisab kodukaitsest ja politseist. Kuid pärast 1995. aastat läks juba rahulikumaks, inimesed said aru, et kaitsejõude on vaja. Kulutuste üle aga vaieldi ikka edasi. Kirjutasin riigikaitse kahe protsendi vajadusest Postimehes 13.03.2008 artikli, tõin seal näiteks Iisraeli peaministri Golda Meiri vastuse ajakirjaniku küsimusele: «90 protsenti riigikaitseks, ülejäänuga katsuge läbi ajada!» Sellepärast on juudiriik ka püsinud!»
Enn Tupp pidi jätkama Eesti riigikaitse kontseptsiooni koostamist, mis sai valmis ja võeti vastu alles järgmise valitsuse ajal. «Iisraelist ostetud relvad olid meil esimesed, mille üle oli aga palju jorisemist. Need olid aga kõik kasutatavad relvad. Süüdistati, et ei vasta NATO kaliibrile, kuid riikidel olid väga erinevad kaliibrid.»
Üks seadusi, mis oli vaja kindlasti enne valimisi vastu võtta, oli äriseadustik. Kardeti, et kindlalt valimisvõidu poole rühkiv Koonderakonna ja Maarahva liit püüab tõsimeeli reforme tagasi pöörata.
Tema kaitseministriks oleku ajal saadeti 1995. aasta alguses välja esimene Eesti rahuvalverühm Horvaatiasse, ÜRO vägede koosseisu. See oli oluline märk, et Eesti polnud mitte ainult julgeoleku tarbija.
Jüri Luik: «1994. aastal sügisel käisid nii USAs kui Euroopa riikides kaadritagused arutelud NATO laienemise variantide üle. Otsustavaks oli muidugi USA Bill Clintoni administratsioon. Otsused laienemispoliitika üle olid Washingtoni kabinettides juba tehtud, Balti riikidele seal kohta ei nähtud. Alustasime tugevat vastusurvet, Balti küsimus tõusis kiiresti kinniste koosolekute põhiküsimuseks, NATO laienemine pidi ka sellele vastuse andma. 1995. aasta märtsis Eestit külastanud USA asepresident Al Gore lubas, et halli tsooni meid ei jäeta, aga kuidas edasi mina, selleni me tollel hetkel veel ei jõudnud.
Suhted Venemaaga ähvardasid saada meile ületamatuks komistuskiviks. Otsustasime ehitada hiljutise Meri-Jeltsini Kremli kohtumise vundamendile ja töötasime välja tegevussuuna, mille nimetasime kerge huumoriga Venemaa positiivse hõlvamise poliitikaks. Olime valmis suhteid parandama, aga ainult juhul, kui Venemaa on huvitatud võrdsete dialoogist. Kui venelased selle peale rusikat näitavad, milles olime kindlalt veendunud, pole meid milleski süüdistada ja meie teed NATOsse ja Euroopa Liitu see kinni ei pane. Nii lõpuks ka juhtus.
Kõige suurem mure oli Eesti-Vene piir, puuduv lepe oleks saanud saatuslikuks eriti NATO julgeolekugarantii puhul. Arutasime peaminister Tarandiga piiriteemat põhjalikult ja meie seisukohad kattusid. Leidsime, et Venemaa peab tunnustama Tartu rahu kehtivust, Eesti aga oleks valmis arutama rahuleppe piirijoone kulgemise üle. Tarand tegi selle Soomes, mingil pressikonverentsil, avalikkusele teatavaks. See aeg ja koht meil konkreetselt kokku lepitud polnud, aga loomulikult ma kohe toetasin teda.»
Põllumajandusminister Aldo Tamm: «Eesti põllumajanduse jaoks oli aeg väga keeruline. Põllumajandus- ja omandireformid, turumajandusele üleminek ja idaturu ärakukkumine – see kõik oli viinud põllumajanduse üsna raskesse seisu.
Püüdsime teatud leevendusmeetmeid luua. Import oli väga tugev, kuid välja viia oli väga raske. Teised riigid olid riikliku dumpingu peal, meie hind jäi kõrgeks. Selles olukorras ei olnud lahendusi kerge leida.» Tamme sõnul rääkis ta Eesti maarahva kongressil 1994 novembris vajadusest otsida uusi valdkondi, kus edu saavutada. «Ma soovitasin pöörata tähelepanu õlikultuuridele, selle kasvatus oli jäänud minimaalseks. Ma käisin Soomes Miltola ja Raisio tehaste tööd vaatamas. Meil oli seemnekasvatus jäänud unarusse. Meil tuli aga soomlastega välja hea koostöö. Külvipind laienes sedavõrd, mida ma poleks osanud lootagi.» Tulles talupidajate poolelt ministriks püüdis Tamm oma sõnul olla kogu sektori jaoks olemas, ka põllumajanduslikele äriühingutele.
«Teiseks tegelesime põllumeeste omaabi korraldusega, et meie liidud ka kaubanduslikule poolele rohkem tähelepanu pööraksid. Saime mõtte liikuma ning kui hiljem juba ise taas talupidaja olin, siis sain osaleda ka vahetult põllumajandus-kaubanduskoja ellukutsumisel. Mind valiti siis ka selle esimeseks esimeheks. Tuli panna inimesi mõtlema uuenduste peale ja mida ise saab ära teha. Jänedal selle asutasimegi, kui olin juba ministriametist prii.»
Kolmandaks tõi ta välja, et leppis haridusminister Peeter Oleskiga kokku, et Põllumajandusakadeemiat ei ole vaja liita Tartu Ülikooliga.
:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16500187t1hf606.jpg)
Eesti avalikkust vapustas 1994 sügisel peaministri avaldus, et Eesti võiks Tartu rahu piiridest loobuda. «Eesti-Vene piiri pakkusin välja Helsingis, teades, et Vene saatkond on 300 inimest suur ja keegi ikka kuuleb. Aga kodumaistest kriitikutest pole ükski esitanud Putinile siiani palvet neid maid tagastada! Riia lahe kalanduse asjus müüs Tiit Vähi kalapüügi õiguse Läti ministrile ära. Võru instituut sai tehtud, aga peagi soovisid nad Võru murde teha riigikeeleks. Ma teeks enne saare murdest,» kommenteerib Andres Tarand ise tolle aja teravamaid teemasid.
/nginx/o/2024/11/22/16500182t1h56ff.jpg)
Kui Kaido Kama oli Laari valitsuses justiitsminister, siis oli ta «palju rohkem valitsusel liige kui justiitsminister. Tegelesin siis kogu selle pudruga, mis valitsuse ees seisis sellel raskel ajal. Kogu justiitsministeerium oli selle raske ülesande taha rakendatud. Tarandi valitsuses olin ma aga rohkem siseminister kui valitsuse liige. Tegelesin selle valitsemisala probleemidaga. Aeg oli tegelikult imelühikene, mille sisse mahtus ära uskumatult palju asju». Mõned:
24. novembril 1994 maandus Tallinnas Venemaal kaaperdatud reisilennuk Tu-134b, mis pidi lendama Peterburist Minskisse. Pardal oli 61 reisijat ja üheksa meeskonnaliiget. «Enne minu ministriameti lõppu jõudis lennuki kaaperdaja ennast vangikongis üles puua,» ütles Kama.
28. novembril 1994 vahistati endine ministrite nõukogu esimees Indrek Toome, kui ta pakkus kaitsepolitsei ametnikule altkäemaksu, et tagasi saada kolm Eesti kodaniku passi, mis kapo oli mõne aja eest ära võtnud ärimees Mark Rivkinilt, tema abikaasalt ja tütrelt. Ringkonnakohus mõistis Toome altkäemaksu andmise katses süüdi ja karistas teda 3000-kroonise trahviga.
15. detsembril 1994 tulistamine Mäos. Tulistamine käigus hukkus kaks politseinikku ja vigastada sai üks. See on siiani jõhkraim kallaletung Eesti politseile. Öösel kell 2.40 jõudis Mäo teeristi veoauto KamAZ, milles oli kolm meest ja koormaks Tallinast varastatud alkoholi- ja maiustekastid. Politseinikud Marek Lemming, Argo Kivi, Janek Tšeljadinov ja Väino Neido peatasid auto kontrolliks. Läbiotsimise käigus avasid kaks kurjategijat politseinike pihta tule kahest Kalašnikovi automaadist. 21-aastane Lemming sai surma, 30-aastane Kivi ja 22-aastane Tšeljadinov toimetati haiglasse, kus Kivi suri verekaotuse tagajärjel, raskelt vigastatud Tšeljadinov jäi ellu. Politsenike tulistajateks osutus kuritegelik bande, kohus mõistis Andrei Iljuhhini 15 aastaks vangi, kuigi prokurör nõudis talle kahe politseiniku tapmise eest surmanuhtlust. Oleg Koljadovile määras kohus karistuseks kaheksa aastat ja neli kuud, Anatoli Nikolajevile seitse aastat ja viis kuud, Aleksandr Lemeškole ja Eduard Konjajevile kuus aastat ja kuus kuud, Igor Rešetnjakile kuus aastat ja kolm kuud ning Sergei Markovile kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.
Arveteklaarimine turvafirmadega. «Sel ajal olid lootusetult läbi põimunud politsei ja turvafirmad. Politseil oli tollel ajal veel mingisugune nõukogudeaegne valveteenistus. Nad tegid objektivalvet. Samal ajal turvafirmad tegid jälitustegevust, milleks neil mingit seaduslikku õigust ei olnud. Hakkasin seda valdkonda jõuliselt korrastama. Turvaärimees Urmas Sõõrumaa käis minu juures, võtsin tema käest ära Eesti välissaatkondade valve. Ka välisministeeriumi valvasid turvafirmad. Kõige tipp oli see, et samad inimesed olid pool päeva politseinikud ja teise poole päevast töötasid turvafirmas. Savisaare lindiskandaal pool aastat hiljem näitas, et ma päris lõpuni ei jõudnud seda süsteemi raputada,» rääkis Kama.
Kapo võttis sel ajal vahele päris palju politseinikke, piirivalvureid ja tolliametnikke, kes võtsid mingit närust paari tuhande kroonist altkäemaksu.
Politsei võttis tol ajal vastu ka eraannetusi. «Kiiruseületamisega vahelejäänu ei pidanud võib-olla isegi politseinikule altkäemaksu maksma, vaid võis teha annetuse politseile. Selle lõpetasime järsult ära,» meenutas Kama.
/nginx/o/2024/11/22/16500190t1h20a7.jpg)
Vootele Hansen toob ära veel mõned toda aega iseloomustavad lood:
Marja poe õnnetuse uuringu raport sai valmis, selle tulemuseks oli täiendavate sätete lisamine ehituseadustikku, et ehituse protsess oleks palju põhjalikumalt dokumenteeritud. (Marja poe õnnetus oli 1994. aasta 12. veebruari pärastlõunal toimunud varing Tallinnas Marja poes. Ehitusvea tõttu väsis müügisaali lage toestanud tala, mis purunedes põhjustas katuse ja lae kokkukukkumise. Õnnetuses sai kohapeal viis inimest surma ja kolmteist sai vigastada, neist üks suri hiljem haiglas.)
Organiseeritud kuritegevuse vastastikused tapatalgud jätkusid Männiku karjääris, kus tol ajal likvideeriti oponente ka nii, et pea lömastati autoga üle sõites.
Teleseriaali «Tahmanägu» vaatamise katkestus mõnes Eesti piirkonnas tekitas valitsuse istungil arutelu, et eraldada telepildi ülekandeks vajaliku masti korrastamiseks raha.
Autoavarii Haabersti ristil. Kui politsei kohale jõudis, siis leidis auto pagasnikust relvad ja teibid. Kuid autos olijad olid ametlikult vangis. Tellimustöö, mida täitsid kinnipeetavad!
Enne jõule 1994 sõitis öösel Sõrve sääre lähedal madalikule Lätist teele asunud laev, mille pardal oli 149 põgenikku – 45 last, 31 naist ja 73 meest – peamiselt Iraagist ja Afganistanist. Laevaga lubati nad Rootsi viia, kui igaüks oli tasunud 2500 dollarit. «Laevakokk kui ainus meeskonna liige oli pandud neil kapteniks. Smugeldajad lootsid ilmselt selle õnnetu koka lihtsameelsusele, sest tegelikult pidigi vist see paat kusagil karidele ja põhja minema, kuna smugeldajad olid raha kätte saanud,» meenutab Hansen. Sõrve rahvas tõi külmunud põgenikud traktori järelkärus maale.
8. november 1994 – 17. aprill 1995
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)