Enn Tupp: kaheprotsendine ebatõde

Enn Tupp Foto: Postimees.ee

Jaanuaris 1993, kui esimese taasiseseisvumisaegse riigikaitse dokumendi teksti kirjutasin, küsis minult üks tolleaegseid poliitikuid: «No palju sinu arvates, siis õige need riigikaitsekulutused peaksid olema?»

Vastasin, et see on tema ja ta kolleegide määrata, aga ajaloost teame, et tehtud kulutused on vajaduse ilmnemisel osutunud nõutavaist peaaegu alati väiksemaks. Kuulsaim öeldud lause, mis mul vastupidise selgituseks meelde tuleb, oli arvatavasti Golda Meirilt, kunagiselt juudiriigi välis- ja hilisemalt peaministrilt: «90 protsenti riigikaitseks, ülejäänuga katsuge läbi ajada!»

Eesti iseseisvusjuubelist jäid mulle riigikaitse poolest mällu kaks kõnet – presidendi ja kaitseväe juhataja oma. Esimene Laidoneri mälestusloengul ja teine Pärnus paraadil. Alustaks viitega viimasele.

Mäletan kindral Ants Laaneotsa väitmas, et riigi kaitsmise seisukohalt ei saa me panna võrdusmärki Eesti ja Belgia või Taani vahele, mis on sulaselge tõde, aga jätan endale siinkohal selgituse andmisel õiguse asendada Taani Šveitsiga.

19. sajandi algul, pärast Napoleoni sõdu andsid neli suurriiki Inglismaa, Prantsusmaa, Preisi- ja Venemaa Belgiale igavese puutumatuse garantii. Tulemusena võib öelda, et usk igavikku on sama lõputu kui sedasorti garantii vettpidavusse.

Napilt pärast viitkümmet aastat rikuti Prantsuse-Preisi sõjas Belgia puutumatust ja I maailmasõja eelne Saksa kindralstaabi ülema Schlieffeni koostatud sõjaplaan nägi ette Prantsusmaa ründamist paremalt tiivalt Belgia kaudu nii, et «paremalt äärmise mehe sinelivarrukas puudutaks väina».

Miks vaid paremalt tiivalt, kui ajaloolased teavad, et von Schlieffeni aju oli kui Cannae’i lahingut imiteeriv hobuseraud – seega oleks pidanud vasak tiib ründama läbi Šveitsi?

Ei! Šveitsi oleks takerdutud kuudeks, kui sealt üldse olekski õnnestunud läbi minna, sest isegi Belgias, hoolimata vaba läbimarsi lootustest komistasid sakslased ikkagi Liége’i kindluste vastupanule, mis paarinädalaseks pähkliks osutus ja võib-olla tol korral isegi Pariisi päästis.

Tõsi, Šveitsi garantii Alpide abil oli ja on tugevam kui nelja suurriigi oma, kuid kas ikka ainult. Ma ei taha kulutada leheruumi jutustamaks, et Šveitsi mees teenib elu jooksul oma riiki kokku üks aasta, et tal on relvad kodus ja et tal on võimalus päris tubli riigikaitsesse annetatava summa eest end vabaks osta.

Tahan mainida vaid, et külma sõja ajal oli Šveitsil 400 hävituslennukit, seega sama palju kui samal ajal Taanil, Norral ja Rootsil kokku. Nüüd on Šveitsil jäänud ametlikel andmeil küll «vaid» 87 hävitajat, kuid keda Šveits ikkagi kardab, kas Prantsusmaad, Saksamaad või Itaaliat – ei ühtki, ometi ei jäta Šveits oma riigikaitset hooletusse, sest vastasel juhul terendab võimalus olla tahtetu osaleja rahvusvahelises konfliktis.

Erakondade ükskõiksus

Laidoneri mälestusloengul peetud presidendi kõne diplomaatilist viisakust sisaldav tõik, et «kõik tõsiselt võetavad erakonnad on andnud parima riigikaitse arendamiseks», ei tee mitte ainult rahulolematuks, vaid erakondade suhtes lausa irooniliseks.

Võib aru saada, et president ei tahtnud erakondade pidutuju rikkuda ja nüüd, kus peo kulminatsioon läbi, julgen väita vastupidist: mis tahes erakond on teinud vähe ja ükski erakond pole teinud küllalt riigikaitse arendamiseks.

Kes ei usu, võtke kõigepealt lahti erakondade programmid. Ma ei hakka neid siinkohal tsiteerima või kedagi esile tuues tõrvama, kõigi nende ettekujutused riigikaitse arendamisest on võrdselt «head»:

«Jah, eks ta ole!» nagu Kurt Vonnegut lootusetu juhtumi puhul tavatses öelda, aga keerame kella veidike tagasi.

Kaheprotsendisest tasemest, justkui saavutatust, räägiti juba Tiit Vähi valitsuse ajal 1997.–1998. aastal ning ehkki tegelikud kulutused olid vaid 1,12 protsenti, lisati sellele ehtsa talupoeglikku kavalusena piirivalve 0,27 protsenti, saades kokku tulemuse, mida võis «suureks õnnestumiseks» lugeda.

Nii sai Eesti 1999. aasta NATO Washingtoni tippkohtumisel NATO liikmekandidaadiks.

Samal 1999. aastal, seega siis peaaegu kümme aastat tagasi, võeti kaks protsenti NATOga liitumise aastaprogrammides (ANP) üheks NATOsse jõudmise eelduseks ning seda kinnitasid ANP menetlemise tsüklites Põhja-Atlandi Nõukogus korduvalt peaministrid Mart Laar ja Siim Kallas.

Järgnevates ANPdes, 2001–2003, korrutati see veel kord üle ja näidati kulutuste kasvu kui helget tulevikku.

Edasine «areng» jätkus Ivo Schenkenbergi, «Viimsest reliikviast» legendiks saanud «mitu korda pean ühte meest maha lööma» ütluse järgi:

• Valitsuse 29. novembri 2002 protokolliline otsus: Eesti Vabariigi NATOga liitumise tingimuste üle läbirääkimiste pidamiseks moodustatud valitsusdelegatsioonil lähtuda Eesti lähtepositsioonide ettevalmistamisel valitsuse poliitilisest seisukohast, et Eesti eraldab ka (mis peaks tähendama, et oli varemgi?) tulevikus riigikaitsele 2% sisemajanduse kogutoodangust.

• Valitsuse 14. veebruaril 2003 kinnitatud NATOga liitumise reformide ajakavas otsustati nõustuda, et alates 2004. aastast kasutatakse 2% SKTst üksnes kaitseministeeriumi haldusalas.

• NATO ministrite komisjoni istungil 14. veebruaril 2003 kinnitatud reformide ajakava, mis esitati NATO-le 26. märtsil 2003, andis ametlikult ja paberil kinnituse hoida kaitsekulutusi 2% peal.

• NATO ministrite komisjonil 11. novembril 2003 otsustati, et Eesti riigikaitse seisukohalt ei ole piirivalvel vaja edaspidi arendada üksusi, mis kuuluvad kaitseväe operatiivstruktuuri, ning tõsta kaitseministeeriumi valitsemisala eelarve 2007. aastaks reaalselt 2%ni SKTst.

• NATO ministrite komisjoni istungil 22. detsembril 2003 otsustati viia 11. novembri 2003 protokolli sisse rahandusministri koosolekul esitatud parandus, asendades senine otsus sõnastusega «viia riigi sõjalise kaitse eelarve 2007. aastaks reaalselt 2%ni SKTst».

• NATO ministrite komisjoni istungil 8. märtsil 2004, kui arutati valitsuse eelnõu «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan aastani 2010», otsustati, et sõjalised kulutused tuleb 2007. aastal viia vastavusse eelmistel komisjoni koosolekutel kokkulepitud 2%ga SKTst, selle kui rahvusvahelise kohustusega tuleb arvestada riigi 2005–2008 eelarvestrateegia koostamisel.

Niisiis, sellest peaks piisama selgitamaks, et meie ise olemegi need rehepapid, kes NATOs oma tegematajätmisi ja sõnavahtu naljatamisi N A T O tähti lahtimõtestava loosungiga õigustavad: «No Action, Talking Only!» (mitte tegusid, vaid sõnad – toim).

Milline õigustus peaks seda jada silmas pidades olema meil NATOst 5. artiklit arvestades abi küsida!?

«Loomulikult kaitseb kloostrit Püha Reliikvia, kuid igaks juhuks kutsusin kaitsesalga.» Liivi sõja aegse kloostriülema sõnade allegooria kasutamisel võiks Püha Reliikvia tänapäeval NATOga asendada, ent kuidas on siis meie kaitsesalgaga?

Kirjeldatud eelnev, juba kümme aastat kestnud kaitse-eelarve defitsiit on võimaldanud meil praegu luua vaid paar kompaniid ehk siis peaaegu pataljonisuuruse «ekspeditsiooniarmee», mis tegelikult üldse mitte halb pole, kuid täiesti kasutu, kas või isegi lühiajaliseks iseseisvaks kaitseks, veel vähem heidutuseks, millest artikli algupoolel juttu tegin.

Mis meil siis lisaks «ekspeditsiooniarmeele» veel on?

Igaks juhuks kaitsesalk

Hea, kuid küllaltki haavatav õhuseire, miinikorje kogemused ja vahendid merel, 16 000ne kirjasolev, kuid vahendite puudusel aktiveerimata operatiivreserv, küllaldaselt maaväe kergerelvastust ja loodav lähimaa õhutõrje. Tõsi, on head tahet täis, kuid väikesearvuline, alavarustatud ja tõsiselt võetava riigi hoolitsuseta Kaitseliit.

Arvestades praeguse seisuga, kus NATO-l puudub tegelikult operatiivse reaktsiooniga plaan Baltimaid kaitsta, pakuks lõpetuseks tagasihoidliku loetelu, millega meie karmist tegelikkusest lähtuvana suudaksime kukutusrünnakut või lihtsamat laadi ekspansiooni heidutada:

• kiirelt mobiliseeritava ja aktiivoskustega, vähemalt 30 000se, tänapäevaseid raskerelvi valdava reserviga;

• praegusest tunduvalt arvukama, hästirelvastatud ja varustatud vabatahtliku kaitseorganisatsiooniga;

• lisaks maaväe koosseisu kuuluvale lühimaa õhutõrjele ka arvestavava sfäärse (keskmaa) õhutõrjega;

• nüüdisaegsete ranniku- ja maismaa-miinide operatiivselt rakendatavate süsteemidega.

Kutsun üles koonduma erakondade ümarlaua taha, kus nende heasoovlikele programmi-lubadustele toetudes koostataks ühine riigikaitselepe nii, et 2009. aasta kaitse-eelarves viimaks paljutõotatud kahe protsendini jõutaks!