MARIKA LAURIK ⟩ Põhiseaduse muutmine – kas pelgalt poliitiline lehmakauplemine?

Riigikogu istung. Foto: Mihkel Maripuu

• See on juba viies kord, mil põhiseadusesse püütakse teha põhimõttelist muudatust rahvalt küsimata.
• Liiduväliste riikide kodanikele hääleõigust KOVi valimistel ei ole andnud näiteks meie naaber Läti.
• Kutsun üles riigikogu kiiret otsust langetama, jättes hääleõiguse vaid ELi kodanikele.

Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aastal rahvahääletusel ja sellest ajast alates on põhiseadust muudetud viis korda. Esimesel põhiseaduse muutmise korral muudeti kohalike volikogude volituste periood kolmelt aastalt neljale. Seda tehti 2003. aastal ilma rahvalt küsimata, kirjutab kauaaegne Postimehe tellija ja lugeja Marika Laurik (ERK).

Teisel korral, samuti 2003. aastal, küsiti rahvalt, kas Eesti peaks ühinema Euroopa Liiduga. See on olnud seni ainus kord, mil Eesti rahvalt põhiseaduse muutmiseks luba küsiti.

Kolmandat korda muudeti praegust põhiseadust 2007. aastal, mil preambulisse lisati eesti keele kaitse. Senine sõnastus «tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade» asendati sõnadega «tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade».

Neljandal korral algatas põhiseaduse muutmise president Ilves ja selle, 2011. aastal jõustunud muudatuse sisu seisnes presidendi soovis allutada kaitsevägi valitsusele. Enne 2011. aasta muudatust oli kaitseväe juhtide ametisse nimetamine vabariigi presidendi ja riigikogu pädevuses. Muudatusega jäeti põhiseadusest välja viide kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale ning tehti riigikogule ülesandeks kehtestada kaitseväe juhtide ametisse nimetamise ja vabastamise kord.

Viiendal korral algatas põhiseaduse muudatuse sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna koalitsioon eesmärgiga langetada kohalike omavalitsuse volikogude valimistel valimisiga 18 aastalt 16 aastale. Muudatus jõustus 2015. aastal ja rahvalt arvamust ei küsitud.

Seni neljal korral rahvalt küsimata tehtud muudatused 1992. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusesse on olnud põhimõttelised. Muu hulgas muudeti nendega Eestis kaitseväe juhtimine poliitikute võitlusväljaks ja muudeti valimise aluseid, nimelt pikendati kohaliku omavalitsuse volikogude volituste tähtaega ja langetati valimisiga.

Praegu arutusel olev põhiseaduse muudatus on samuti põhimõtteline, puudutades taas valimise aluseid, nimelt kohalike omavalitsuste volikogude valijate ringi muutmist. See on juba viies kord, mil põhiseadusesse püütakse teha põhimõttelist muudatust ilma rahvalt selleks otsest mandaati saamata.

Esitatud argumendid ja retoorika aga meenutavad pigem lehmakauplemist ja huvi saada poliitilisi plusspunkte. Need ei lähtu põhiseaduse preambulist, vaid ratsionaalsest kaalutlusest, millised valijad on millistele erakondadele kasulikud.

Praegu kehtiva põhiseaduse preambulis on viidatud ka 1938. aasta põhiseadusele, mille alusel võttis Eesti rahvas vastu praeguse põhiseaduse.

1938. aastal jõustunud põhiseaduse järgi oli kohalikel valimistel hääleõigus üksnes Eesti kodanikel, kes olid vähemalt 22-aastased ja olnud kolm aastat Eesti kodakondsuses ning kellel oli selle omavalitsuse piirkonnas püsiv elu- või töökoht.

Põhiseaduse kiireloomuline muutmine meie regioonis kestva sõja ajal oleks põhjendatud vaid siis, kui otsustataks jätta valimisõigus ainult Eesti kodanikele ja teistele Euroopa Liidu kodanikele, milleks kohustab meid Euroopa Liidu õigus. Kiireloomulisele vahetegemisele eri kolmandate riikide kodanike ja ka kodakondsuseta isikute valimisõiguse vahel ei ole veenvat põhjendust.

Loogiline ja põhiseaduse preambuli mõttele vastav oleks mitte jätta Eestis kohalikel valimistel hääleõigust ühegi kolmanda riigi kodanikele, niivõrd kui see on seniste rahvusvaheliste kokkulepetega kooskõlas võimalik.

Kohalikel valimistel ei ole andnud liiduväliste riikide kodanikele hääleõigust näiteks meie hea ja tubli naaber Läti.

Eestis on antud kõikidele alalise elamisloaga välismaalastele kohalikel valimistel hääleõigus ilma elamistähtaja nõudeta. Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon võttis 2006. aastal vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muudatuse, millega tühistati kohaliku omavalitsuse volikogu valimise eelduseks olnud viieaastase elamistähtaja nõue.

Vahest on Eesti poliitikud arvestanud, et kui minna põhiseadust muutma meelevaldse kolmandate riikide nimekirja alusel ja sisuliselt diskrimineerival moel, läheb küsimus lõpuks lahendamiseks riigikohtusse ja agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmine kukub läbi. Ei saa välistada, et kogu selle poliitilise mängu mõte ongi niisugune, et igaüks saab oma valijate ees sõjatantsu ära tantsida, aga midagi sellest ei muutu.

Ent ka Putini «sõjalise erioperatsiooni» jäädvustamine Eesti põhiseaduses oleks kohatu.

Kutsun üles riigikogu liikmeid tegema riigimeheliku otsuse ja kiireloomuliselt jätma kohalikel valimistel valimisõiguse ainult Eesti kodanikele ning samuti jätma selle õiguse teistele Euroopa Liidu kodanikele, kes on elanud vastavas vallas või linnas vähemalt viis aastat, nagu oli Eestis kuni 2006. aastani seadusega ette nähtud. Kutsun riigikogu liikmeid üles sätestama see nõue põhiseaduses.