Eestis on vaid 3500 avalikus sektoris töötavat teadlast, seda kõigis valdkondades füüsikast filosoofiani. Muljetavaldavalt paljudel teaduserialadel oleme 30 aastaga saavutanud rahvusvaheliselt ülikõrge taseme. Oleme tublid, efektiivsed ja isegi suuresti õhinapõhised teadlased, aga seisame jätkuvalt silmitsi projektipõhise rahastuse ja ebakindlusega tuleviku ees. See pärsib pikaajaliste teaduslike eesmärkide seadmist ja elluviimist nii üksikteadlaste, uurimisgruppide kui ka riigi tasandil. Enamik Eesti teadlastest panustab ka kõrghariduse tagamisse pea pooltele Eesti noortele. Kõrghariduse kvaliteeti võib loota vaid sealt, kus on taga tugev teadus ja teadlaskond.
Paljud tänased noorema põlvkonna talendid pigem ei vali akadeemilist karjääri Eestis – minnakse tööle välisülikoolidesse või rakendatakse oma annet mõnes muus stabiilsemas ametis. Sama muret väljendab ka teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes vabariigi valitsust nõustava teadus- ja arendusnõukogu raport 2024: «Eesti teadlaste järelkasv jääb alla ELi keskmise ning mure noorte teadlaste lisandumise pärast on teadlaskonna üks lahendamist vajavaid küsimusi.» Eriti terav on akadeemilise järelkasvu probleem mitmetes loodus- ja täppisteaduste ning inseneeria harudes, mis on Eesti majanduse arengu ja riigi konkurentsivõime seisukohast kriitilised. Mitmetel erialadel on proportsioonid Eesti päritolu ja teisest rahvustest doktorantide vahel nihkunud viimaste kasuks. Aga vaid vähesed välisdoktorantidest seovad end pikaajaliselt Eestiga. Veelgi vähemad on motiveeritud omandama eesti keelt tasemel, mida on vaja riigikeelsesse kõrgharidusse panustamiseks. Akadeemilise karjääri valib ka näiteks üha vähem meditsiini- või juuraõpingute lõpetajaid. Juba praegu tunnetame teravalt arstide põuda, aga unustame, et nende järelkasvu saab tagada vaid piisavalt suur ja mitmekesine doktorikraadiga arstiteadlaste-õppejõudude kogukond.
/nginx/o/2022/10/07/14883025t1h293e.jpg)
/nginx/o/2024/02/07/15872261t1ha58d.jpg)