JUHTKIRI ⟩ Lahendus helendavatele nägudele

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Nutiseadmete kasutamine algab kodust.
• Nutiseadmeid ei saa jõuga ära keelata.
• Koolid on oma lähenemises nutiseadmetele erinevad.

Eesti avalikkuses käib juba mõnda aega arutelu nutitelefonidest meie koolides. Teema on kuum, sest puudutab peaaegu kõiki – isegi kui me ei ole lapsevanemad, oleme peaaegu kõik nutitelefonide kasutajad.

Nüüd on arutellu sekkunud ka poliitikud ja paljude teiste riikide eeskujul tahetakse meiegi koolides nutiseadmete kasutust riiklikult reguleerida. Eesmärk võib olla üllas, kuid tahes-tahtmata jääb mulje, et sisse üritatakse murda lahtisest uksest.

Meie ajakirjanikud võtsid asja uurida ja kaardistasid olukorra Tallinna koolides. Ligi veerandsajast vastanud Tallinna koolist oli valdav enamik kehtestanud nutiseadme kasutamisele piirangud. Joonistub välja sügisvärvides metsa moodi pilt, kus on rangemate piirangutega punaseid, leebemate piirangutega kollaseid, aga ka peaaegu piirangutevabu rohelist värvi koole.

Siinkohal on oluline täpsustada, et piirangud puudutavad nutitelefonide kasutamist tunnivälisel ajal, sest sellist kooli ei olegi, kus see oleks lubatud tunni ajal. Oleks ka väga imelik kujutada ette koolitundi, kus õpetaja räägib midagi klassi ees, aga kõik õpilased vahivad oma telefone. Teine asi on muidugi see, kui nutitelefon on osa õppeprotsessist. Ka selliseid näiteid on ja neid võiks olla isegi rohkem.

Koolid saavad endaga väga hästi hakkama ja nende riiklik sundimine selleks, mida nad nagunii teevad, näeb välja nagu asendustegevus.

Piirangud erinevad peamiselt selle poolest, kas telefoni on lubatud hoida koolikotis või peab selle panema eraldi hoiukappi ning kas telefoni tohib kasutada vahetunnis. Piirangutel on kaks suurt eesmärki: et tunni ajal saaksid lapsed keskenduda õppimisele ja et vahetunnis saaks laste aju puhata.

Hoiukapisüsteem on õpetajatele lihtsam, kuid see ei kasvata enesedistsipliini. Läbi ajaloo on lastel olnud koolis kaasas asju, mis võivad tundi segada, ja nende ennetav ärakorjamine pole kunagi olnud lahendus. Tuletame meelde kasvõi Tootsi koerakutsikat.

Küll aga saab iga õpetaja hakkama sellega, millega sai hakkama õpetaja Laur, ehk võtta segavad asjad tunni ajaks enda kätte hoiule. Kui me hakkame seda riiklikult reguleerima, siis suhtume juba eos oma lastesse ja oma õpetajatesse kui saamatutesse.

Ka koolidesse pole vaja suhtuda kui saamatutesse. Koolid on erinevad ja isegi sama kooli klassid pole ühe vitsaga löödud. Kui klassis on 30 Tootsi, siis võib hoiukappide lahendus olla ainuvõimalik. Kuid ka selle võiks jätta koolide endi otsustada.

Õpetajatel on vana nali: töö on tellija materjalist. Nutiseadmete liigkasutus saab alguse kodust. Me võime oma südametunnistuse rahustamiseks sundida koole lastelt telefone koolipäeva ajaks ära korjama, aga kui kodudes midagi ei muutu, siis tehakse see kõik õhtu- ja öötundidel tasa.

Helendavate nägude probleemi meie kodudes, tänavatel ja teatrisaalides ei saa ainult kooli kaudu lahendada. Koolid saavad endaga väga hästi hakkama ja nende riiklik sundimine selleks, mida nad nagunii teevad, näeb välja nagu asendustegevus.