RIINA SOLMAN ⟩ Lõpetagem see kremlimeelsete poputamine!

Riina Solman, riigikogu liige (Isamaa). Foto: Tairo Lutter

• Kui kolmanda riigi kodanikule see ei meeldi, et Eesti on eestlaste riik, siis tuleb mujale minna.
• Paraku räägivad kõikvõimalikud suhtarvud agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmise kasuks.
• Tuleb lõpetada ära poolikute lahenduste teel probleemide tulevikku lükkamine.

Vene agressioonisõda Ukrainas on avanud paljude selliste inimeste silmad, kes on seni näinud suhteid Venemaaga pooltoonides. See on tekitanud Eesti riigile ajaloolise võimaluse ära lahendada mitmed põhimõttelised omariiklust puudutavad küsimused, kirjutab Isamaa aseesimees Riina Solman.

Agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmine on üks nendest. Eesti riigi kindlameelsust ei tohi kõigutada asjaolu, et venelaste Ukrainas korda saadetud koletu veretöö pole mõne inimese silmi veel avanud.

Eesti riik on eestlaste riik. Eesti põhiseadus, mida agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamiseks meil nüüd muuta tuleb, ongi selline unikaalne põhikiri, mille eesmärk on eesti keele, kultuuri ja rahvusriigi säilitamine. Eesti rahval on mõtet ainult sellisel juhul, kui tunnuseks on eesti keel ja kultuur. Vastasel juhul ei ole see enam eesti rahvas. Ja siis pole ka Eesti riigil mõtet.

Need, kes ei täida seda eesmärki, ei ela Eesti põhiseaduse vaimus ja riik ei peaks enda väheseid ressursse kulutama nendele inimestele «õigusriiki ja demokraatiat» ehitades Eesti tuleviku arvelt. Lõppude lõpuks ei ole eluliselt mõistlik korrektsuse nimel proovida endiselt meeldida neile, kes üritavad vaatamata Vene režiimi genotsiidisõjale siiani lääne ja nn «Vene maailma» väärtuste vahel laveerida.

Meil on alusväärtused, millega ei tohi kaubelda ja millega ei peagi püüdma meeldida venekeelsele enamikule Tallinnas ega Ida-Virumaal. Kui toredale kolmanda riigi kodanikule see ei meeldi, et Eesti on eestlaste riik, siis tuleb endal kusagile mujale minna. Sellele riikluse alusele peavad alluma kõik. Keerulises julgeolekuolukorras muutub küsimus alusväärtuste järgmisest iga hetkega enam Eesti riigi ellujäämise küsimuseks.

Isamaa teeb oma otsused ja valikud eelnevalt kirjeldatud rahvusriigi põhimõtetest lähtuvalt. Samasugune valik oli meie ees Tallinna võimukõnelustel. Ühel pool kaalukausil oli Mihhail Kõlvart, kelle puhul nägime pikaaegset flirtimist «Russki miri» ilmingutega ja teisel pool Jevgeni Ossinovski, kelle kasuks rääkis see, et ta ei häbene sõnu «eestimeelsus» ja «eestikeelsus». Valik langes Ossinovski kasuks.

Nüüd kirjutab Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski Postimehes, et üks erakond tahtis agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimust ära lahendada isegi Tallinna võimukõnelustel. See erakond oli Isamaa ja praeguses olukorras võib kõva häälega välja öelda, et oleksimegi pidanud selle küsimuse märtsis Tallinnas ära lahendama. Õppisime toona alles koalitsioonipartnerit tundma ja nüüd oleme selles osas targemad.

Kui oleksime selle küsimuse lahendamise kevadel kokku leppinud, ei peaks me praegu arutama poolikut ja naljakavõitu meelsuskontrolli lahendust, millega sotsiaaldemokraadid proovivad praegu laveerida agressorriigi valimisõiguse äravõtmise teemal.

Paraku räägivad kõikvõimalikud suhtarvud agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmise kasuks. Esiteks võib vaadata kevadel toimunud Venemaa presidendi valimiste poole. Selles osalemise protsent ei ole olnud Eestis sugugi madal, arvestades, et valimisjaoskondade tihedusest ei olnud viimasel korral juttugi, Putinile hääle andmiseks tuli kõvasti kilomeetreid maha kõndida ja vaeva näha. Aga kolmveerand Eestis elavatest Vene kodanikest toetas just Putinit.

Need arvud ühtivad Marju Lauristini lõimumisuuringuga, mida on palju tsiteeritud. Lõimumisuuring ütleb lühidalt järgmist: kolmandik venelasi on venemeelsed, kolmandik eestimeelsed ja kolmandik on neutraalsed, mis tähendab varjatud venemeelsust. Sisuliselt ei ole umbes kaks kolmandikku Eestis elavatest venelastest päri siinse põhiseaduse vaimuga, mis räägib eestlaste rahvusriigist.

Huvitaval kombel pooldab sarnane suhtarv eestlasi – kolmveerand – agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmist. Selles pole mitte midagi üllatavat. Inimesed saavad väga hästi aru, et Venemaa kasutab igal pool ära inimrelva, mida ta aastaid «Russki Miri» mõjuväljaga on ehitanud. On tekkinud skisofreeniline olukord, kus oleme jõulised Venemaa enda suunal, aga samas hirmus jõuetult käitunud kohaliku venemeelse venelaskonna suunal.

Eesti patriootlik venelane tahabki elada vabas Eestis, kus agressiivse idanaabri kombitsad on kontrolli all, aga millegipärast on meil kremlimeelsete inimestega toimetulek ikka veel liiga jõuetu, kuigi Venemaa enda suunal raputame rusikalt päris jõuliselt. Küllap võib ka Putini režiimi eest Eestist poliitilist varjupaika saanud inimesele tunduda veider, mil moel Eestis Putini-meelseid poputatakse.

Oleme Eestis juba 30 aastat näinud poolikuid lahendusi ja kauplemist Eesti rahvusriigi alusväärtustega lühiajalise poliitilise kasu nimel. See on peamine põhjus, miks suutsime eestikeelsele õppele üleminekut alustada alles 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

Eesti rahvusriigi kehtestamise hoovad on tihtipeale nende poliitikute käes, kelle omavalitsuses on märgatav osakaal Vene ja Valgevene kodanike häältel. Praegune ajastu nõuab koputust just nende omavalitsuste juhtivpoliitikute südametunnistusele, et on ajalooline võimalus näidata üles riigimehelikkust ja lõpetada ära poolikute lahenduste teel probleemide tulevikku lükkamine. See puudutab kõige otsesemalt Tallinna linna.