Ott Ojaveer ja Toomas Jürgenstein.

FOTO: SCANPIX

Ott Ojaveer ja Toomas Jürgenstein kirjutavad, et õpetajate palgatõusuks enamiku täienduskoolituse raha palgafondi suunamisel lõikab haridussüsteem endale näppu – võib juhtuda, et 21. sajandil on Eesti koolis paljuski kasutusel veel üle-eelmise sajandi tegevused.

Mõni aeg tagasi soovitas president Toomas Hendrik Ilves rahvusraamatukogus emakeelepäeva konverentsil kõneldes, et gümnaasiumidel ja kõrgkoolidel tuleks nõuda õpilastelt ja tudengitelt senisest rohkem kirjalikke töid, sest nii õpiksid noored oma mõtteid süsteemselt kirja panema. Eesti erinevate astmete haridussüsteem võiks panna üha enam rõhku kirjaliku eneseväljenduse õpetamisele kodutööde ning klassi- ja seminaritööde tasemel, ütles president Ilves, lisades: «Tean omast käest, kui hästi aitab mõtteid korrastada nende kirjapanemine. Arutluskäigu loogikat saab ikka paberilt või arvutiekraanilt kontrollida.»

Kindlasti on presidendi soovituses iva. Kuid tuleb tähele panna ka selle soovituse elluviimisega kaasnevat. See eeldab klassis läbiviidud kirjalikke analüüse, kirjandeid, esseesid, arutlusi jne. Et sellist õpilase arutlust läbi lugeda ja talle tagasisidet anda, kulub õpetajal umbes 15 minutit õpilase kohta, kirjandite puhul ilmselt veelgi rohkem. Lihtne arvutus näitab, et ühe 36 õpilasega klassi töödega tegelemiseks kulub õpetajal üheksa tundi ehk rohkem kui üks tööpäev. Ja korraga kahes klassis, näiteks abituuriumis, kulub seega ­ainuüksi kursust kokkuvõtvate tööde parandamisele tublisti üle kahe tööpäeva. Haridussüsteemis sõltub alati üks aspekt teisest ning iga soovituse puhul, olgu see siis õppekava või kulude kokkuhoiu osas, tuleb mõelda, mida see enesega kaasa toob.

Kogu ühiskonda erutava teemana on juba pikka aega üleval olnud mitmed haridusvaldkonnaga seotud probleemid, sealhulgas õpetajate palgatõus. Hiljuti avaldatud haridusreformi põhimõtete hulgas oli ka punkt, kus haridusasutuste tegevuskulude planeerimisel seatakse esikohale õpetajate palgatõus. Üha selgemaks saab ka valitsuse seisukoht mitte otsida lisaraha, vaid leida palgatõusuks vajaminev raha haridussüsteemi seest.

See aga tähendab, et iga haridussüsteemi sees tehtud otsus mõjutab seal süsteemis olevaid teisi elemente, millele ehk igapäevaselt koolis töötavad inimesed oskavad paremini tähelepanu juhtida. Tõsi, mõnele palgatõusu takistavale asjaolule saavad õpetajad reageerida ainult kibeda muigega. Näiteks korduvale viitamisele, et õpetajaid on õpilaste kohta liiga palju. Eelkõige on see tõdemus suunatud valitsuse tegemata tööle.

Peale koolivõrgu korrastamise on haridusminister Jaak Aaviksoo esialgsete ideedena õpetajatele palgaraha leidmiseks välja käinud mitu mõtet: suunata palgarahaks täienduskoolitusteks mõeldud raha, kasutada kohalike omavalitsuste toetusfondi reservi, hoida kokku kulukate õpikute ja muude õppevahendite pealt, lubada klasse komplekteerida põhikoolis pisut suurema õpilaste arvuga. Lisaks igapäevase koormuse vähendamiseks veel pikemat kooliperioodi ja kodutööde hulga piiramist, mis mõistagi palgaraha juurde ei too.

Võtaksime vaatluse alla olukorra, kui suunata enamik täienduskoolituseks ettenähtud rahast õpetajate palgafondi. Mida see endaga kaasa tooks? Täienduskoolituse raha suurendaks palgafondi umbes kolm protsenti ja 33 protsenti sellest rahast läheks kohe sotsiaalmaksuks. Ülejäänu saavad õpetajad töötasuna kätte ja umbes kaks protsenti oleks õpetaja palk kõrgem. Kuid kas me selle käiguga endale mitte näppu ei lõika?

Näiteks on mitmed uuringud kinnitanud, et Eesti kool on liiga individualistlik ja konkurentsile suunatud. Ühistegevuste, ühiste koolituste ja seminaride kaudu on loota, et asjad muutuvad tulevikus natukenegi paremaks. Teatavasti on riik sellest õppeaastast korraldanud asjad nõnda, et koolides rakenduvad uued õppekavad – nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Seda järk-järgult ja nii mitu aastat edaspidi, päädides gümnaasiumis uuele õppekavale vastavate kooli lõpetamise tingimustega 2014. aasta kevadel. Segadust on palju, muutused on kohati mahukad, õpetajatel pole nende elluviimiseks kindlustunnet ning praegu napib teadmisi selle kõige rakendamiseks. Lisaks veel haridusreform, mille kaksteist põhimõtet alles ­ootavad põhjalikumat analüüsi, missuguseid kohustusi või ümberkorraldusi see koolidele kaasa toob.

Arvame, et kõikide kirjeldatud muutuste «nurga­kiviks», sealhulgas uue õppekava elluviimiseks, peab jääma õpilane ja tema areng. Tahame ju jätkuvalt olla heal positsioonil ­PISA testides, edukad rahvusvahelistel konkurssidel ning mis peaasi, kohata gümnaasiumi ja kutsehariduskoolide lõpuklassides võimalikult palju vastutustundlikke noori, kes omaksid 21. sajandil eluks vajalikke teadmisi ja oskusi. Samas on märgata haridusvallas teatavaid ohu märke. Kuigi meie tulemused on PISA testides olnud seni vägagi head, on 2009. ja 2006. aasta võrdluses märgata mõningast tagasiminekut. Murelikuks teeb langus just arutlemist ja põhjendamist nõudvate ülesannete osas. Ettevaatlikuks teeb ka TÜ lahkuva rektori Alar Karise hinnang Eesti pedagoogidele (PM 09.04 2012 «Karis: meie pedagoogide tase on kehv»). Tõsi, viimase hinnangu osas tahaks kuulda täpsemaid selgitusi.

Siiani on olnud kindlus, et riik eraldab õpetajatele täienduskoolituseks raha ning see aitab õpetajatel ja koolidel neile riigi poolt pandud ülesandeid täita. Me ei saa ka tähelepanuta jätta, et ühiskond ­ootab üldhariduskoolilt ja õpetajalt järjest enamat. Ka uue riikliku õppekava rakendamiseks üldhariduskoolides peaks koolid olema varustatud kõige vajalikuga. Ja õpetajate täienduskoolituseks eraldatav raha aitab nii uue õppekava rakendamisele kui ka laiemalt ühiskonna ­ootuste täitmisele kindlasti väga oluliselt kaasa. Muidu võib juhtuda nii, et 21. sajandil on Eesti koolis paljuski kasutusel veel üle-eelmise sajandi tegevused.

Autorid on vastavalt Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor ja religiooniõpetaja.