KAIRE UUSEN ⟩ Meie haridusdebatt tagurdab nõukaaega – avalikult kiidad, kodus kirud

«Tere kool!» Foto on illustratiivne. Foto: Tairo Lutter

Viimasel ajal on haridusteemast saanud tujurikkuja. Üheaegne kiitmine ja kirumine mõjuvad vastuoluliselt, vähendavad usaldust ja meenutavad nõukogude ühiskonda – avalikult kiidad, kodus kirud (või vastupidi) ning osa tõest selgub ridade vahelt lugedes, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Aeg-ajalt võib lugeda, et ehkki kurdetakse õpetajate nappuse üle, on statistika järgi pedagooge Eestis päris palju. Samuti võib kohata jätkuvalt õpetajaharidusega inimesi, kes kandideerivad kooli tööle, aga neid ei võeta – tahtjaid olevat palju (nagu teatas hiljuti Saku gümnaasium). Tekib küsimus, kuidas on see õpetajapõuas võimalik?

Tõsi, statistika ja inimeste üksikjuhtumid ei anna päris õiget pilti. Põhjusi on mitmeid: suurt pilti mõjutavad piirkondlikud erisused, osalise ajaga töötavad õpetajad, pensioniealised ja alles haridust omandavad õpetajad. Kusagil on inimesi üle, teises kohas puudu. Erinev on olukord ka linnas ja maal, suurtes ja väikestes koolides, rikastes ja vaestes valdades, eesti- ja venekeelsetes koolides, põhikoolis ja gümnaasiumis, humanitaar- ja reaalainetes, kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata õpetajate arvestuses jne. Seega ilmselt ei saagi panna Eesti hariduselule üht silti külge, sest kõik sõltub konkreetsest olukorrast – kusagil on hästi ja teisal halvasti.