Eelmises kolumnis sai räägitud tööstuse arendamise hädavajadusest, seda just ääremaal. Kuidas seda teha? Austria kolleegid selgitasid juba paarikümne aasta eest, et üks suurus ei sobi kõigile. Suurlinnade, tööstuspiirkondade ja ääremaade probleemid ja võimalused on väga erinevad: esimeses takistavad tööstuse arendamist kõrged kulud ja konkurents, teises vanas kinniolek ning kolmandas eelmistega võrreldes kõige nappus.
Ääreregioonides on (loodus)ressursid, aga sinna ei saa ligi; seal pole kapitali ega ka oskajaid inimesi. Aja- ja sõidukulude pärast sätib väliskapital end tunni raadiusse lennujaamast – kaugemale ei viitsi pealikud ja ülevaatajad sõita. Pangad ei taha raha välja anda, sest ääremaa tööstushoonetel ei saa kuigi lihtsalt realiseerida – pole tagatist. Väikekohas on vähem valikuid (küll odavama) elukoha leidmisel, tervishoius, meelelahutuses ja teistes teenustes – spetsialiste on märksa keerulisem värvata. Et kõrgkoolid on suures linnas, siis noored liiguvad sinna haridust saama, võrgustuvad, saavad pakkumise jääda või asutavad ise ettevõtte.