Eesti vee-ettevõtete esindusorganisatsiooni EVELi juhi Raili Kärmase sõnul võivad «OECD hinnangul leibkonnaliikme kulutused veeteenusele moodustada kolm kuni viis protsenti keskmisest netosissetulekust – sel juhul loetakse veeteenus inimestele kättesaadavaks ja taskukohaseks.»
Artiklist jääb arusaamine, et veele ja kanalisatsioonile on pandud külge hinnalipik, kui palju Eestis võiks ühisveevärgile kulutada. See mõtteliin on hirmutav ja ka eksitav. Nagu 2010. aastal avaldatud OECD dokument «Veevarude ning vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinnakujundus» ka tõdeb, et «absoluutset taskukohasuse taset pole. Tegemist on rahvusvaheliste künnistega ning see võib olla kasulikuks aluseks esialgsetele hinnangutele riiklikul tasandil: rahastajad, rahvusvahelised finantsasutused ja muud rahvusvahelised organisatsioonid nimetavad sageli arve kolm kuni viis protsenti kasutatavast tulust või majapidamiskuludest. Aga ametlik avaldus või soovitus: künniseid tuleks arutada ja need kindlaks määrata kohalikul tasandil ja võib olla on vajalik aja jooksul neid ka üle vaadata.»
/nginx/o/2024/05/07/16054826t1hd5ea.jpg)