Juhtkiri ⟩ Närvesööv rahustamine

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Katsed liiklust rahustada kipuvad tihtipeale hoopis liiklejate närve sööma.

Rõngu-Otepää maanteel Otepää sissesõidul on suurim lubatud kiirus 50 kilomeetrit tunnis, kuid transpordiameti andmeil sõitis tervelt 85 protsenti juhtidest seal 65 kilomeetrit tunnis. Amet leidis, et seal tuleb keskmist kiirust kuidagi langetada. Künnised või tõstetud ristmik hästi ei sobinud, sest teed mööda sõitvad raskeveokid tekitaksid seal müra.

Seetõttu paigutas transpordiamet juuni viimasel nädalal sinna hoopis kaks suunamuutetakistust ehk šikaani. Üks suunamuutetakistus asub ühel pool, teine teisel pool tänavat. Sel moel tekib S-kurv, mis sunnib sõidukijuhte pidurdama – ja korraks vastassuunavööndisse põikama.

Nii saab seda teelõiku läbida vaid üks auto korraga ja vastassuunast tehiskurvile lähenevad juhid peavad omavahel kokkuleppele jõudma, kumb kummale teed annab. Transpordiameti osakonnajuhataja Janar Taal ütles Maalehele, et see aitab arendada liikluskultuuri. Liiklusküsimustele keskendunud vandeadvokaat Indrek Sirk aga leidis hoopis, et selline takistus tekitab liiklusohtlikke olukordi.

Eestis on liikluskorralduses kahjuks levinud komme muuta see liiklejatele põhjendamatult ebamugavaks.

Eestis on liikluskorralduses kahjuks levinud komme muuta see liiklejatele põhjendamatult ebamugavaks. Otepää uus S-kurv on selle klassikaline näide. Seda pole tegelikult võimalik läbida piirkiirusega sõites, vaid autod peavad sealkohal liikuma palju aeglasemalt, peaaegu seisma jääma. Ilmselge, et selline lahendus sööb autojuhtide närve.

Sellised liikluskorralduse muudatused peaks olema märksa enam läbimõeldud ja tulema liiklejatele üldkokkuvõttes kasuks. Transpordiamet pole siin ainuke must lammas.

Tallinn asub suvekuudel rajama uusi rattateid. Abilinnapea Pärtel-Peeter Pere küll kinnitas, et need on hoolikalt läbi kaalutud, aga eks aeg näitab, kui hästi need välja kukuvad. Seniste linna ehitatud rattateede puhul ei saa küll alati öelda, et need üldkokkuvõttes liiklejate olukorda paremaks muutnud oleks.

Leidub rattateid, mis lõppevad ootamatult ei kusagil ja selliseidki, mida jalgratturid peaaegu ei kasuta. Küll aga vähendavad viimasedki märgatavalt autojuhtidele jäetud ruumi ja taas söövad sellega nende närve. Ja see, kui autojuhid närvilisemaks lähevad, ei tule küll kellelegi kuidagi kasuks.

Liikluskorraldus vajab seega varasemast hoolikamat plaanimist. Muidu näeme veel lahendusi, mis ei too kellelegi erilist kasu, osale liiklejatest tulevad aga kõvasti kahjuks.