Raul Eamets ⟩ Kas digipööre sööb ära rohepöörde?

Raul Eamets Foto: Margus Ansu

• Veganlus tekitab suure rohelise jalajälje.
• Traditsioonilise eluviisi viljelejad ongi rohelised.
• Rohepöördes on liigselt loosungeid ja propagandat.

Võimalusest, et digipööre pistab nahka rohepöörde, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Voldemar Tomuski arvamuslugu «Tehisaru külvab keskpärasust» sisaldas hulgaliselt huvitavaid mõtteid ja olulisi järeldusi, isegi liiga palju ühe tavalise arvamusloo kohta.

Autor jõuab seal muuhulgas ka huvitava järelduseni: «See, et digipööre rohepööret juba praegu suurte suutäite kaupa nahka pistab, ei ole üllatav järeldus.»

Oht, et digipööre sööb ära rohepöörde, on ilmselgelt olemas. Kui hetkeks mõelda trendikate noorte peale, kes ilmade jahenedes Eesti pimeduse ja kõleduse Tai või Filipiinide soojuse vastu vahetavad, või roheteadlike veganite peale, kes tarvitavad liikumiseks ainult elektritõukse või äärmisel juhul elektriautot ning vahelduseks tegelevad krüptoinvesteeringutega. Võtame nende tegevuse rohevaates korraks lahti. Aasia ja Eesti vahel pendeldamine ei ole just väikese rohelise jalajäljega, sest vaevalt sinna jalgrattaga minnakse. Veganlus, kui see ei tugine ainult kodumaistele kapsastele ja kaalikatele, nõuab suuri transpordikulusid, sest sojaoad, mandlid või avokaadod Eestis ei kasva, vaid tuuakse enamasti lennukitega väga kaugelt.

Elektrilised sõidukid vajavad akudeks liitiumi. Kogu elektroonika sisaldab palju muldmetalle, lisaks sõidavad need Eestis elektriga, mis suures osas toodetakse fossiilkütustest. Kui rääkida krüptoärist, siis need arvutivõimsused ja elektrienergia, mis kulub krütoraha kaevandamiseks, on Eesti jaoks natuke hoomamatud. Arvestused on erinevad: ühed ütlevad, et bitcoin’i kaevandamine kulutab globaalselt 87 teravatt-tundi (TWh) aastas, teine arvestus räägib 146 TWHst. Teravatt tähendab, et on 12 nulli. Soome aastane elektritarbimine on 80 TWh, meil pea kümme korda väiksem. Sellised on mastaabid.

Kui nüüd hakata kokku võtma, siis jõuame kiiresti järeldusele, et keskmise Eesti pere roheline jalajälg on hargmaise diginomaadi omast mitu korda väiksem, sest sõidetakse bensiiniautoga, rohelist kraami ostetakse turult või virgemad kasvatavad ise, Aasia reiside ja krüptoinvesteeringute jaoks lihtsalt ei jätku raha.

Väga palju on meil kogu selles rohetemaatikas propagandat, loosunglikkust ja hurraaoptimismi.

Selle konstrueeritud näite mõte on illustreerida eluviisi ja rohelise jalajälje seoseid. Mõni paduroheline aktivist võib (ehkki alati ei pruugi) olla vähem roheline kui keskmist palka saav tavakodanik, kes elab linna lähedal maal, võib-olla omab ka väikest aialappi ning käib suvel kruiisiga Stockholmis. Juba ainuüksi isikliku kompostikasti omamine vähendab rohelist jalajälge, sest säästetakse prügiauto käikude pealt.

Väga palju on meil kogu selles rohetemaatikas propagandat, loosunglikkust ja hurraaoptimismi. Tegelikult peaks minema tagasi mingite lihtsamate ja traditsioonilisemate väärtuste juurde, oleks lihtsam kogu maailma veidi rohelisemaks muuta.

Kuidas siis jääb digipöördega? Globaalses mõttes on asjad halvasti, sest tõepoolest võib kogu see digitemaatika pikas plaanis viia ökoloogilise katastroofini. Euroopat tervikuna võib mõnda aega päästa see, et digipöördes oleme teistest pikalt maha jäänud. Kuidas Eestis? Me oleme osa globaasest süsteemist ja kui seal asjad metsa lähevad, lähevad metsa ka meil. Äkki on meil võimalik seda metsaminekut kuidagi aeglustada, kui pöördume tagasi juurte juurde. Traditsioonilised väärtused, pere, lapsed, maakoht, oma toit, põlvkondadevahelised sidemed (loe: suhtlemine vanavanematega). Tuleb ju endale aru anda, et need, kes tahavad maailma päästa, teevad seda nagunii, olgu Greenpeace’i, Fridays for Future’i, puude kallistamise või maalidele supi loopimisega.

Kuna aktiivsetel inimestel ei ole mahti ega sageli ka tahtmist peret luua ja lapsi saada, siis need vaated muidugi mingil hetkel surevad välja. Nende geenid ei kandu edasi järgnevatele põlvkondadele. See võtab aega. Samas on see lihtne loodusseadus. Seda hetke ei pruugi ka saabuda, sest enne võib tulla tuumasõda, äkiline jääaeg, mingi komeet tabab Maad või leiavad robotid, et molekulidele, millest inimesed on tehtud, leiab ka paremaid rakendusi.

Aga kui seda viimset päeva ei tule, siis lõpuks jäävad alles need alalhoidlikud ja rahumeelsed, kes tegelesidki igapäevamuredega, käisid tööl ja kasvatasid lapsi, võib-olla pidasid ka peenramaad enda tarbeks, lihtsamalt öeldes hoidsid elus traditsioonilist elustiili. Eks me oleme viimase 80 aasta jooksul näinud ja kogenud igasuguseid kampaaniaid ja hoogtöid.