/nginx/o/2014/10/16/3435831t1hc896.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/19/16016752t1h03ac.jpg)
- Meile kinnitatakse, et e-valimised on usaldatavad... sest neid kasutatakse.
- Nii rahvusvaheline akadeemiline ekspertiis kui OSCE raport on e-valimiste suhtes kriitilised.
- Valimiskasti sisu allalaadimine ja häälte kokkulugemine peaks olema kõigil võimalik.
Oleme keerulises olukorras. Ühest küljest on küsitluste järgi e-valimiste mitteusaldajate arv suurem kui ametlikuks tunnistatud tulemuse järgi võitnud partei poolt hääletanute arv, kirjutab füüsikateadlane Ago Samoson.
Teisest küljest, valimiskomisjoni ja -teenistuse juhid ning riigikogu koalitsiooni esindajad kinnitavad järjepidevalt: «E-valimised on usaldatavad... sest neid kasutatakse». Ainsa sõltumatu argumendina tuuakse veerand lauset OSCE raportist, mis väljendab paraku ainult komisjoni viisakat mittesekkumist Eesti riigi siseasjadesse.
Nii rahvusvaheline akadeemiline ekspertiis kui OSCE raport on hinnanud meie e-valimiste süsteemi ja selle korraldamise tegelikult kasutuskõlbmatuks. Isegi kogu süsteemi koostamine ja erinevate tarkvara osade kompileerimine pole tehniliselt võimalik, rääkimata siis selle kontrollist ja adekvaatsest vaatlemisest. E-valimisi kattev seadustik on nii keeruline ja vastuoluline, et ajab segadusse ka riigikohtu.
Juhtiva partei kindlus oma jätkuvas võimupositsioonis ja vastuseis mistahes järeleandmisele, samuti teistele OSCE nõudmistele, ei viita enam laiapõhjalisele demokraatiale. Vastupidi, tahetakse lisada veelgi ebamäärasemat m-valimist ning alandada valijate vanusemäära, mis ei paranda valimiste kvaliteeti.
Juhuslikest vestlustest on jäänud mulje, et ka opositsioonisaadikute hulgas on neid, kes arvavad, et e-valimiste süsteem ongi pidevas muutuses ja täiustumises, et usalduse küsimus on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne, et tubli kampaania toob väärika valimistulemuse ja võimaluse realiseerida oma lubatud poliitikat. Kahjuks see nii ei ole.
Algne e-valmiste süsteemi valik tehti mittevaadeldava ja ülimalt tsentraliseeritud variandi kasuks, mida ei paika sugugi paremaks lõpmatuseni arenevad krüptotehnika nipid. Kõigist OSCE soovitustest on meil arvestatud vaevalt veerandit. Võibolla parteide juhtfiguurid, kellele praegune (ja OSCE taunitud) riiklik toetussüsteem enam-vähem garanteerib poliitilise leiva, kardavad näiteks hoolekodudest tulevate häälte jaotuse tagajärjel muutuda lootusetuks n-ö teiseks?
Ilmselt on (usaldusväärsetel) e-valimistel potentsiaal areneda otsedemokraatia tööhobuseks, ka see ei pruugi meeldida «stammpoliitikutele». Neile ei meeldi ka sugugi mandaadi kompromiteerimine vähese valimisaktiivsusega, mis aga on tehniliselt «korrigeeritav» praeguste e-valimiste süsteemis. See oleks hulga riskantsem, kui valija siiski kasutab ära oma paberhääletuse ümbriku, võttes sellega end välja e-hääletamisel kontrollimatult lisatavate ressursist. Oma soovimatust kedagi valida saab igati demokraatlikult väljendada sedeli rikkumisega.
Teine tee umbseisust välja oleks praktiline kogemus erineva e-valimissüsteemiga, mis näitlikustab algusest lõpuni vaadeldavuse võimalikkuse. Esimese sammuna võiks kasutada tehniliselt lihtsamat – tsentraliseeritud, kuid siiski vaadeldavat valimiskasti. Iga valija saab ID-kaardi alusel unikaalse varjunime, millega seotud hääle registreerimist saavad nii tema ise kui ka kõik teised jooksvalt jälgida.
Sealjuures ei rikuta valija identiteedi ega tema antud hääle salajasust, mille hoidmine on ametliku süsteemi konnasilm ning teeb auditeerimise isegi eriharidusega raskeks kui mitte võimatuks, kasvõi juriidiliste ajaraamide pärast.
Valimiskasti sisu allalaadimise ja häälte kokkulugemise võimalus on kõigil võimalik jooksvalt ja ka pärast valimiste lõppu. Pidev häältelugemine ei pruugi olla tõlgendatav lubatavana praeguse valimisseaduse kohaselt, aga sobib arvamus- või lävepakuküsitlusena ning näitaks, et on olemas arusaadavad e-süsteemid, mida saab panna toimima kõigi (põhi)seaduslike valimisreeglite kohaselt.