Juhtkiri ⟩ Elu riigi kaamerasilmas

Päeva karikatuur, 29. aprill. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Palju autojuhte ületab piirkiirust.
• Vähe on aga neid, kes seda oluliselt ületavad.

Keskmise kiiruse kaamerate paigaldamine riivab inimeste isikuvabadust. Samal ajal jääb aga segaseks, kui palju on sellest üldse kasu.

Transpordiamet teatas, et valmistab ette hanget automaatjärelevalve rakendamise ja tasuvuse analüüsiks. Lisaks sellele on kavas koostada põhiseaduslikkuse analüüs, põhiõiguste riive ja andmekaitselised mõjuhinnangud.

Sügisel algas meie maanteedel katseprojekt, mille eesmärk oli välja selgitada, mil määral autojuhid lõigu keskmise kiiruse ületavad, ja hinnata, kui tõhus on lõigu keskmise kiiruse mõõtmine liiklusohutuse parandamiseks. Transpordiameti kinnitusel näitavad katseprojekti tulemused, et teelõigul keskmise kiiruse avalik mõõtmine muudab liiklusvoo ühtlasemaks ja vähendab kiiruseületajate arvu. Seega oleks nagu tegemist vajaliku sammuga.

Transpordiameti järeldustega pole aga päri vandeadvokaat ja õigusteadlane Carri Ginter, kes on oma arusaamu tutvustanud nii sotsiaalmeedias kui ka ERRis. Tema hinnangul on keskmise kiiruse mõõtmise kaamerate paigaldamine ebaproportsionaalne meede. Tõepoolest, piirkiirust ületas küll 39 protsenti autojuhtidest, aga enamasti mõõtmiskaamera veapiirides või nende lähedal. Vaevalt 0,4 protsenti autojuhtidest ületas maanteel piirkiirust rohkem kui 15 kilomeetri võrra tunnis.

Kaamera teeb mööduvatest autodest pildi, millele jääb nii juht kui ka kaassõitja. Eestis puuduvad seadused, kuidas selliseid pilte töötlema peaks või kes neid näha tohib.

Igal inimesel peaks olema õigus liikuda ringi niimoodi, et keegi ei luuraks, kuhu ta läheb või kellega.

Igal juhul suurendab selline lahendus jälgimisühiskonna tekkimise ohtu. Igal inimesel peaks olema õigus liikuda ringi niimoodi, et keegi ei luuraks, kuhu ta läheb või kellega. Seda õigust võiks riivata siis, kui kaameratest oleks tõepoolest liiklusohutusele palju kasu, kui need selgelt päästaks elusid. See aga on praegu pigem küsitav.

Leedus on keskmise kiiruse kaamerad massiliselt kasutusel. Riigis liigelnud võivad kohe öelda, mida see kaasa toob: nimelt selle, et oluline osa juhte ei julge enam ka lubatud kiirusega sõita. Nad teavad, et auto spidomeetrit ei saa usaldada ja seetõttu sõidavad nad igaks juhuks aeglasemalt. See aga vähendab juba teede läbilaskevõimet ja tekitab teistpidi ohtlikke momente.

Liiklusohutuse tagamiseks oleks õigustatud kaamerate paigaldamine teelõikudele, kus kiiruse ületamine põhjustab tavalisest rohkem õnnetusi. Riigil aga praegu polegi andmeid, kus sellised lõigud asuda võiks.

Nii tekib vägisi küsimus, kas kaamerate paigaldamisele ja neid teenindavale süsteemile kuluvat raha – ja see summa on juba miljonites – ei saaks mõnes muus vallas tõhusamalt kasutada. Näiteks tervishoius.