Tiiu Kuurme ja Rea Raus ⟩ Maakoolid on kogukonna hinge ja elu hoidjad

Metsküla algkool. Foto: Mihkel Maripuu

• Mis alusel maakoole suletakse?
• Kestliku tuleviku tagab detsentraliseeritus.
• Kuidas tagada lastele juurdepääs haridusele?

Maakoolide ja ka maagümnaasiumide tähendus ühe maa ja rahva jaoks on laiem kui vaid koht, kus lapsed riiklikku õppekava omandamas käivad, kirjutavad kasvatusteadlased Tiiu Kuurme ja Rea Raus.

Kui uskuda meie ühiskonna teaduspõhisusse, peaksid igale suuremale otsusele eelnema ekspertide mõjuanalüüsid ja prognoosid, mis hakkab ühe või teise otsuse tulemusel juhtuma. Teame, et maksude kehtestamise eel neid analüüse ei tehtud. Nüüdisühiskonnas on iga probleem kompleksne ehk paljude tegurite ning ka arvamatute tagajärgedega. Kas elame ikka teaduspõhises riigis? Kas tohib väike eesti rahvas loota tõelist teaduspõhist poliitikat nii õrnas valdkonnas, nagu meie haridus ja maaelu?

Tänaseks pole kellelegi enam uudiseks haridus-ja teadusministeeriumi plaan survestada kohalikke omavalitsusi sulgema gümnaasiume, kus on kuni sada õpilast. Viimased aastad on üle Eesti suletud väikekoole, likvideeritud põhikoole või lõigatud erinevaid kooliastmeid omavahel lahti, nüüd on järg gümnaasiumide käes. Terviklik kool, esimesest kuni 12 klassini, on paljudes kohtades lõhutud juppideks, kus saab iga jupi kohta eraldi öelda – vähe lapsi.

Praegu on otsustajate mandaadi saanute nähtavad argumendid peamiselt finantsilised ning üheks ka hariduse kvaliteedi küsimus. Minister on öelnud, et sulgemiste üks põhjus on hirm, et varsti ei ole meil kvalifitseeritud õpetajaid. Vahest oleks mõistlik koolide sulgemise asemel tõsisemalt tegeleda õpetajate järelkasvu ja ameti väärtustamisega?

Hariduse kvaliteedi kohta on teada, et just Eesti paistab rahvusvaheliselt silma, kui ühtlane on see kvaliteet linnade ja regioonide võrdluses. Miks siiski minnakse edasi koolide massilise sulgemise või haridusvõimaluste kitsendamisega, eriti maapiirkondades? Järelikult võib eeldada, et on muidki argumente, kuivõrd ministri sõnul ei järgne gümnaasiumide massilisele sulgemisele isegi olulist kokkuhoidu. Tekib küsimus, kas pidev avalike teenuste koomaletõmbamine ja likvideerimine üle Eesti tähendab mingit kindlat poliitikat? Või millise visiooni alusel seda tehakse?

Hariduse kvaliteedi kohta on teada, et just Eesti paistab rahvusvaheliselt silma, kui ühtlane on see kvaliteet linnade ja regioonide võrdluses.

Eesti on väike riik. Iseolemine tähendab meie jaoks kallimat hinda kui suurte riikide puhul. Seda nii rahalises kui ka vaimses mõttes. Seetõttu ei ole midagi imestada, et meil kulub avalikele teenustele SKTst suurem protsent kui mõnes teises riigis. Meie proportsioone arvestades on see ootuspärane ning öelda, et me kulutame haridusele liiga palju, ei ole selles kontekstis pädev.

Paisuva riigiaparaadi ehk ametnike ja ametkondade suurenemise kõrval hakkab silma n-ö päriselu kokkutõmbamine. Maapiirkondadest lahkub riik jupikaupa juba aastaid, on kaotatud erinevaid teenuseid, tegeldud usinasti tsentraliseerimisega. Lähimineviku haldusreformi avalik lubadus oli raha kokkuhoid ning kvaliteetsemad teenused. Läks nii, nagu teadjamad eksperdid ennustasid. Kulud on suurenenud, teenused kehvemaks muutunud, ääremaastumine laieneb. See kõik näitab, et riikliku tasandi juhtimises puudub arusaam sellest, milles seisneb meie riigi jätkusuutlikkus, seda ka rohelisema tuleviku mõistes.

Avalikes etteastetes nähakse hariduses ainult kulu, mitte investeeringut tulevikku. Aga just laiapõhjaline haridus tõi meid arenenud riikide sekka. PISA tulemustele toetudes tahetakse end nimetada targaks rahvaks, aga asutakse neid tulemusi võimaldanud süsteemi lammutama ilma analüüsideta ehk kirvemeetodil. Siinsed «haridusreformid» näivad toetuvat vaid algelistele kvantitatiivsetele kriteeriumidele ja väljast peale surutud ideoloogiate elluviimisele, mitte sellele, et hoida rahvas haritud ning elujõuline kogu maal.

Paisuva riigiaparaadi ehk ametnike ja ametkondade suurenemise kõrval hakkab silma n-ö päriselu kokkutõmbamine.

Vaatamata teadlaste rohketele seisukohavõttudele ning ettepanekutele regionaalse arengu teemal tuleb «ülalt» käsulaudu, mis kahjustavad elu võimalikkust väiksemates kohtades, sunnivad lapsed ja nende vanemad pigem keskustesse ning suurtesse mammutkoolidesse väidete saatel, nagu elaks just seal see müütiline hariduse kvaliteet. Seda eksitavat väidet ilmestab Metsküla kooli saaga, kus hariduse kvaliteet oli ju eredalt kaugele nähtav, ent see polnud argument võimude vägivalla ja kohtu kooli sulgemist õigustava otsuse jaoks.

Kui kestliku arengu printsiipidesse sügavamalt süüvida, vaatavad sealt vastu teistsugused põhimõtted, mis ka Euroopa Liidu roheleppe strateegiatesse raiutud. Nimelt on kestliku tuleviku garandiks just detsentraliseeritud süsteemid, üle terve maa paiknevad avalikud teenused ning majandustihedus, kus ettevõtteid ja töökohti jagub igasse Eestimaa nurka. Roheleppe strateegiatest saab välja lugeda vajaduse lühikeste tarneahelate loomise järele kohalikust toormest kohalikul tasandil, kohalikule turule tootmise suurendamise vajadust. Kestlik tulevik tähendab, et Eesti pered saavad panustada nii toidujulgeolekusse, tugevdades toidutoomist maal, kui ka hariduse kvaliteeti, kus lastel on võimalik kodu lähedal omandada suurepärast ja õppijasõbralikku haridust.

See, et meie väikesed koolid on suutelised pakkuma maailmatasemel haridust, ei vaja enam vist tõestamist. Väike on ilus. See ütlus ei ole üksnes esteetilise iseloomuga, vaid on jätkusuutlikkuse üks aluspõhimõtteid. Koolid on meie rahva vaimne julgeolek ja kestliku arengu üks olulisemaid eeldusi.

On kahetsusväärne, et praeguseni domineerinud neoliberalistliku ideoloogia esindajad ei suuda näha algelistest arvandmetest kõrgemale ega oska sõnastada riigijuhtimise suuri visioone. Juhtimine võrdsustatakse süvenevate kontrollimehhanismidega ning kontrollijate armee suurendamisega. Reform järgneb reformile, selleks et taas ringiga algusesse tagasi jõuda ja taas uus reform ette võtta. Lugedes meediast uudiseid küll koolide või päästekomandode sulgemisest ning kõrvale uudiseid aina paisuvast ametkonnast, nende palkadest ja küsitavatele projektidele sadade miljonite eraldamisest, tekib paratamatult küsimus – kes või mis meid üldse juhib? Kuhu? Ja millised on tegelikud taotlused? Kestlikuma arengu poole kindlasti nii ei jõuta.

On kahetsusväärne, et praeguseni domineerinud neoliberalistliku ideoloogia esindajad ei suuda näha algelistest arvandmetest kõrgemale ega oska sõnastada riigijuhtimise suuri visioone.

Maakoolide ja ka maagümnaasiumide tähendus ühe maa ja rahva jaoks on laiem kui vaid koht, kus lapsed riiklikku õppekava omandamas käivad. Nad on kogukonna hinge ja elu hoidjad, paikkondliku kultuuri kandjad, kooskäimise kohad ka täiskasvanuile ning identiteedi sümbolid. Gümnasistid tekitavad kultuurisündmusi, annavad kohalikule olule oma värvingu ja loovuse. On teada, et kool iseeneses tähendab lootust, kuivõrd koolid toimivadki tuleviku nimel. Koolide pidev tükeldamine, algkooli lahtilõikamine põhikoolist, põhikooli lahtilõikamine gümnaasiumist on viinud selleni, et kooli sulgemise hirmus vanemad viivad oma lapsed aegsasti mujale ja kolivad sinna ka ise. Kord alanud sulgemised nn kirvemeetodil kutsuvad esile lootusetuse ja uued lagunemisprotsessid. Lastesse süstime veendumust, et maal polegi võimalik elada, töötada, õppida. Kas see ongi eesmärgiks?

Kvalitatiivsemal lähenemisel maakoolide probleemile tuleksid eelkõige meelde lapsed. Kuidas kooli kadumine neid mõjustab, millised on nende väljavaated, mis muutub nende eluviisis, mida nad kaotavad? Meeldetuletuseks, riikide seadusandluse üleses laste õiguste konventsioonis on kirjas, et kõik lapsi puudutavad otsused eeldavad ka kõnelusi ning kokkuleppeid lastega. Kas võimude poolele kaldu kohtud on sellega tuttavad?

Lapsed ei ole ühest riidast teise paigutatavad puuhalud. Mitmeid kordi mainimist leidnud soomlaste raportis maakoolide kaotamise tagajärgedest oli keskseks teemaks, et tõsiselt rikuti laste õigusi. Ja meeldetuletuseks – oma koole sulgenud vallad vaid kaotasid – ettevõtteid, elanikke, mainet, maksuraha, ning nende kulud kultuurile ja haridusele jäid üldjoontes samaks või suurenesid. Meie ministrile sai see raport toimetatud läinud kevadel.

Mitte kordagi pole avalikes juttudes välja tulnud, milline on praegu ja milline saab olema põhiseadusega kõigile lastele tagatud õigus, juurdepääs haridusele. Küll on meedias teada antud, et meil ei õpi ega tööta ligi 20 000 põhiharidusega jäänud noort inimest kuni vanuseni 26 aastat. Pole teada, mis põhjustel, aga on vihjeid, et kõigi jaoks polegi materiaalset ressurssi mujale kooli minna. Ja on teada antud, et kolmandikule meie põhikooli lõpetanutest ei piisa gümnaasiumikohti. Kas kutsekoolide kohtade arv seda korvab, ei tea. Pedagoogilises plaanis on põhjust küsida, kas põhikooli lõpetanu ongi enesest ja oma soovidest nii teadlik, et suudab valida temale sobiva eriala kutsekoolis. Et ta seda ilmselt pole, näitab suur väljalangevus kutsekoolidest.

Oma koole sulgenud vallad vaid kaotasid – ettevõtteid, elanikke, mainet, maksuraha, ning nende kulud kultuurile ja haridusele jäid üldjoontes samaks või suurenesid.

On ka teada märtsikuine põhikooli lõpetajate ja nende vanemate mure, kas nende laps üldse kuhugi edasi pääseb. Siiani on linnade lapsi, kes kohalikesse gümnaasiumidesse ei pääsenud, võtnud vastu needsamad maa- või alevigümnaasiumid. Kas oleme nii lasterohked, et lasta suurel osal oma lastest jääda tänapäeval vältimatu keskhariduseta?

Harvesteri lähetamisega maagümnaasiumide kallale seatakse sealsed lapsed ebavõrdsesse positsiooni linnalastega. Kaugel koolis käiv laps kaotab ajas, mil ta on sunnitud sõitma, võimaluses osaleda huviringides, kui bussiaeg seda ei võimalda, ka sõpradega suhtlemises. Ent bussi ei pruugigi olla, sest ühistranspordi lünklikkus on laialt teada. Pealegi on meil poliitilise otsusena käsil ulatuslik transpordi ja autostumise koomaletõmbamine. Kuidas lastelt koolide äravõtmine transpordi vähendamise poliitikaga omavahel sobitub? Gümnaasiumid pole pidanud tagama õpilaskodude olemasolu, see on olemas neist üksikutel. Korteri üürimine ei pruugi olla jõukohane lapse vanematele, kuivõrd palgad maakohtades on väiksemad kui linnas. Kas noor inimene on olukorra ees, kus tema riik ja rahvas ei vaja teda?

Vahest tuleks hoopis mõelda paindlikele võimalustele, kuidas säilitada toredad lapsesõbralikud maagümnaasiumid. Õppijate arvu suurendaks, kui gümnaasiumil oleks oma profiil, mingi aine, valdkonna süvendatud omandamiseks, nagu on see praegu Noarootsis ja Nõos, neis õpilaste puudust ei ole. Lisaks on võimalik rohkem integreerida gümnaasiumi- ja kutseõpet. Kõrval võiks olla kohalike ettevõtjate tugi ja noorte praktika kohalikes ettevõtetes. Valikaineid saaks üks õpetaja õpetada erinevates koolides tsükkelõppe meetodil, nii saab neid koolides olla mitmeid.

Need, kes linnades konkursside kaudu gümnaasiumidesse ei pääse, võiksid õpilaskodus elada, õppida ja eneses selgust saada mõnes rahulikus maagümnaasiumis, tegeldes õhtuti huvialadega. Väheneks stress, suureneks motivatsioon, paraneks vaimne seisund, kujuneks sõpruskond.

Harvesteri lähetamisega maagümnaasiumide kallale seatakse sealsed lapsed ebavõrdsesse positsiooni linnalastega.

Mõni maagümnaasium võiks nii nagu Taani efterschool kujuneda lisaks gümnaasiumiastmele ka aastaseks vaheastmeks põhikooli ja gümnaasiumi vahel, kus noored saavad süvendatult tegelda millegagi, mis neid huvitab, saada eneses selgust, harjutada sotsiaalseid kunste ning õppida maailma asju pedagoogidest mentorite juhendamisel. Taanis maksavad nende koolide õpikuludest 25 protsenti vanemad. Need õpilased valivad juba teadlikult oma edasise tee. Mõnigi ei karda enam maale elama minna ettevõtlust edendama. Ka tasub mõelda tervikliku kooli taasloomisele, kus koolis käiakse esimesest kuni 12. klassini, tagades sellega ka õpetajatele ühtlasema töökoormuse. Küllap leidlikkust maakoolide eripäraseks arenguks leidub muuski mõttes, kui maailmas ringi vaadata.

Nii nagu majanduses tehakse praegu majandusteadusele risti vastupidiseid otsuseid, on sama mentaliteet jõudnud ka haridusse. Selle asemel, et järgida ELi roheleppe ideed ja tugevdada maaelu, tagades sellega ka julgeolekut (eriti tänases olukorras), hoida olemasolevat ettevõtlust ja luua uusi töökohti ning võimalusi noorte peredele maale elama minekuks, säilitada ja isegi juurde luua lasteaedu ja koole – antakse lisahoope seal, kus juba niigi palju on haiget saadud.

Räägime küll loosunglikult mõtlemisest loobumisest ja terviksüsteemse mõtlemise vajalikkusest, kuid talitame endiselt 20. sajandile omase fragmenteerunud mõtteviisi alusel. Targal riigil peaks olema suurem visioon ning prognoosimisvõime, kuhu oma rahvas suunata, kuidas negatiivseid protsesse soodsateks arengusuundadeks pöörata. Targale riigile peaks minema korda, kuidas end tunnevad ja mida arvavad tema juhtimise all kodanikud, kes riigile maksubaasi loovad. Tark riik on oma rahvaga dialoogis ja kuulab ära, mida on kodanikel ning eriti asjatundjatel ühe või teise asja kohta öelda, korrigeerib oma poliitikat ning näeb enda rolli positiivsete protsesside suunamisel. Tark riik näeb, mis on riigi kestlikkuse alus ja eeldus ning tegeleb just eriti rasketel aegadel toetamise, mitte lammutamisega. Kui see puudub, võiks valitsemise vastutuse anda neile, kel see olemas.

Õlakehituse asemel, et näe, inimesi jääb maal vähemaks, tuleb süsteemselt tegeleda inimestele eelduste loomisega maal elamiseks. Tahet selleks on inimestel järjest rohkem. Vaja on vaid suuremat visiooni investeeringute suunamisel ning toetusskeemide loomisel, et inimestel oleks reaalselt võimalik maal elada, töötada, õppida. Liiga pikalt on maaelu nörritatud ja koondatud, aeg on seda protsessi ümber suunama hakata.

Kool kui kogukonna hinge hoidja, kestliku tuleviku garant, peab saama erilist riiklikku tuge just rasketel aegadel. Et kool kui järjepidevuse kandja elaks üle rasked ajad ja säilitaks hariduse ning kultuuri edasikestmise igas maanurgas.