ALLAR JÕKS ⟩ Meie unistuste Eesti on veel võimalik!

Allar Jõks Foto: Sander Ilvest

• Ametisse astunud valitsus viis mõned poliitilised otsused ellu erakordse tempoga.
• Opositsiooni tööriistad parlamendi töö seiskamisel jätavad mulje, nagu ohustaks riiki parlament.
• Minu unistuste Eestis hindame tervet mõistust tähtsamaks kui direktiivide õhinapõhist ülevõtmist.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel.

Need ülevad read iseseisvusmanifestist jäid mind kummitama möödunud nädalal, kui tõusetus küsimus, kas riigikogu saalis peaks korra hoidmiseks kasutama politseijõudu, kirjutab vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Allar Jõks.

Mida küll võiksid tunda iseseisvusmanifesti koostajad, kui nad ajas rännates näeks, kui «kaugele» on Eestis parlamentaarne demokraatia arenenud saja kuue aastaga.

Või kuidas väljenduks Lennart Meri, kes möödunud sajandi viimase kümnendi alguses sõnas, et parlamentarism õpetab inimesi kokku leppima, õpetab poliitikuid teineteist kuulama ja mõistma, õpetab leidma kompromisse.

Eneselohutuseks võib ju mõelda, et demokraatial ei ole üle maailma kõige paremad päevad. Tuntud poliitiline mõtleja Ivan Krastev on viimaseid muutusi maailmas silmas pidades märkinud, et tänapäeva demokraatliku poliitika sööb ära erakordne kiireloomulisus, kus ei ole kohta kompromissidele. Seega on poliitika kui kahe apokalüptilise nägemuse kokkupõrge. Ja küsib retooriliselt, kas demokraatia saab toimida, kui kodanike enamus usub, et valimiste kaotamine tähendab riigi kaotamist. (Ivan Krastev, Democracies can't take too much drama, Financial Times, 9. aprill 2023)

Demokraatias tunnistavad valimiste kaotajad kaotust eelkõige seetõttu, et kaotamine ei tähenda liiga palju kaotamist.

Sarnast mustrit näeme ka Eestis. Ametisse astunud valitsus viis mõned poliitilised otsused (abieluvõrdsus, perehüvitiste vähendamine) ellu erakordse tempoga. Justkui kartuses, et vastasel juhul saabub maailmalõpp.

Ja vastupidi, opositsiooni retoorika ja tööriistad parlamendi töö seiskamisel jätavad mulje, justkui Eesti riigi püsimise kõige suuremaks ohustajaks on riigikogu ja parlamentaarne demokraatia.

Demokraatias tunnistavad valimiste kaotajad kaotust eelkõige seetõttu, et kaotamine ei tähenda liiga palju kaotamist – ja niikuinii pole järgmised valimised kunagi nii kaugel. Demokraatia kunst on jätta tulevik lahtiseks (samas Ivan Krastevi loos). Miks kardab riigikogu streikiv osa ja tema valijad, et 2023. aasta riigikogu valimistega on poliitilised jõujooned igaveseks lukku pandud?

Tuleb nõustuda Jüri Raidlaga, et kui parlamendi töö taastamiseks ei ole valmis piisavalt pingutama valimiste võitjad ega kaotajad, siis tuleks rahvale kui kõrgeima võimu kandjatele anda tööriistad, mis heidutaks toompealisi.

Riigikogu seisaku suurim oht pole siiski mitte mõju poliitilisele kultuurile või seadused, mis on jäänud vastu võtmata. Riigis, kus vastupidi lubatule igal aastal seaduste arv kasvab, kulub seadusloomeline «rahunemine» marjaks. Ja poliitilise kultuuri pöördumatust allakäigust on kindlas kõneviisis räägitud juba aastakümneid.

Küll on aga ohus oluline osa demokraatia vereringest – erinevate (poliitiliste) arvamuste toomine ja kaalumine parlamentaarsesse arutellu. Tuleb nõustuda, et mitte iga idee ei ole kõige läbimõeldum või tehtav. Aga nende kõrvale jätmine õigusloome käigus on kui žgutiga kinnipigistatud veen.

Eesti on seda tugevam, mida rohkem on meil võistlevaid ideid. Lennart Meri sõnul on mis tahes poliitika ju alati dialoog. Valimiste võitja(te)l on õigus oma poliitikat ellu viia. Kuid see ei tohi viia arvamuste monopolini.

Vastupidisel juhul muutub seaduste tegemine tehniliseks protsessiks (milleks seaduse vastuvõtmise sidumine usaldushääletusega paraku on), selle asemel et olla arvamuste turuplats, kus demokraatlikult valitud enamusel on pärast erinevate vaatenurkade terve mõistuse filtrist läbilaskmist õigus oma tahe kehtestada.

Ajaloost on mitmeid näiteid, kuidas eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldushääletusega lülitab välja parlamentaarse debati. Valitsus sidus 2016. aastal usaldushääletusega alkoholiaktsiisi tõstmise. Arutelud lõpetati ning asjatundjate hoiatusi kaasnevate negatiivsete mõjude kohta eirati. Tulemuseks oli eksperiment nimega «maksud Lätti».

Oleks lihtsameelne arvata, et Toompeal toimuv ei ajaks siirdeid meie igapäeva. Julgete ja heade mõtete esilekerkimist ning nende üle arutelu pärsib hirm olla mõnitatud või tühistatud. Seetõttu on ohtlik ühtviisi nii tühistamine kui ka tühistajate tühistamine. Ehk Mart Laarilt laenates – kui sa ikka nii kõvasti sallid, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes ei salli, siis on tulemus sama. Kartus unistada omakorda toob kaasa ühiskonna tardumise.

Julgete ja heade mõtete esilekerkimist ning nende üle arutelu pärsib hirm olla mõnitatud või tühistatud. Seetõttu on ohtlik ühtviisi nii tühistamine kui ka tühistajate tühistamine.

Mu sõbra 10-aastane poeg Hans kirjutas 24. veebruarile mõeldes kirja Eestile. Eriti liigutasid mind tema nooruslikust idealismist laetud read – «kui Eestis läheb midagi halvasti, siis me lahendame selle ühtse rahvana».

Tema unistuste Eestis ühinevad kõik kodumaa pojad ja tütred kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös. Täpselt nii, nagu on kirjas iseseisvusmanifestis.

Kust ammutavad unistusteks ainest noored, kellele riigikogus toimuv on tülgastav ning kelle arvates kodumaa ehitamise püha töö ei ole veel lõpule viidud?

Ühte ja ainuõiget pilti unistuste Eestist ei pea ega saa kirjeldada ei valitsus ega riigikogu. Olulisem on meie kõigi julgus selle üle mõelda ja arutada ehk Artur Alliksaare sõnadega: «vabadus tähendab teadmist oma peaga ja tundmist oma südamega».

Kodumaa saja kuuendal sünnipäeval mööduvale aastale tagasi vaadates panen kirja oma unistused.

Minu unistuste Eestis ei kardeta enne valimisi arutleda ebapopulaarsete teemade üle.

Selles Eestis võitja ei võta kõik ning kaotada osatakse väärikalt.

Minu unistuste Eestis ei peeta iseenesestmõistetavaks, et oleme majanduskasvu asjus Euroopa punane latern.

Sellises Eestis hinnatakse poliitilistes juhtides asjatundlikkust enam kui lojaalsust.

Minu unistuste Eesti veetleb oma lihtsa olemusega, kus iga aasta ei kasva meid reguleerivate seaduste arv.

Selles Eestis lähevad valitsusjuhi sõnad ja teod kokku.

Minu unistuste Eesti kütkestab avatuse ja uudishimuga.

Sellises Eestis hindame tervet mõistust tähtsamaks kui kõikvõimalike direktiivide õhinapõhist ülevõtmist.

Minu unistuste Eesti lummab vabaduse ja julgusega katsetada isegi siis, kui pole täpselt selge, mis välja tuleb.

Kodumaa sünnipäevaks pühendan Peep Ilmeti aegumatud read.

«Ereselgel sügiskuu koidikul

Peatusid Laiuse vooremäel kaks meest

Üks noor nõtke ning naerusuine

Teine vana vimmas ning nukker

Hingamist vaigistades vaatasid nad

Peipsini lauguvat Vaiat

See maa on ilus õhkas noor

Selle eest tasub surra

See on ilus maa ohkas vana

Selle eest tasub elada.»

Minu unistuste Eesti vajab nii noorusliku uljust kui ka elukogemust.