Professor Alfred Lepaotsast ⟩ Tegelikult olen mina Eestimaa parim president

Professor Alfred Lepaotsast. Foto: Erakogu

Et härjal kohe nii-öelda sarvest kinni haarata, ütlen: tuleb lõimida, siin ei ole nagu põhimõtteliselt mingit küsimust. Pole isegi väga tähtis, keda lõimida, peaasi on, et lõimida, kirjutab professor Alfred Lepaotsast.

See on kahtlemata suur nii-öelda väljakutse, eriti kui võtta eesmärgiks lõimida Eesti ühiskonda näiteks, ütleme, paarikümne tuhande isendi suurune šaakalipopulatsioon, aga miks me ei peaks sellega nii-öelda hakkama saama. Tegelikult võiks neid nagu põhimõtteliselt isegi rohkem sisse lasta. Sest mida rohkem, seda paradigmaatilisema eurooplusega oleks tegu, sest euroopluse põhiliseks determineerivaks jooneks – nagu veenvalt on indikeerinud ka üks mu andekamaid õpilaseid Ahto Lobjakas – on immanentne tung iseendale näkku sülitada. Täpselt nii, te haledad maavillased poolharitlased: see on elaan! see on tõeline kultuur!

Jah, me saame hakkama (tsit Angela nii-öelda Merkel). Kuid üksnes teatud, ütleme, eelduste korral. Kõigepealt on tarvis korrastada koolivõrk ja juurida kõigist õppeasutustest nagu põhimõtteliselt välja tagurlik õppimisdiskursus, mille sisuks on niinimetatud teadmiste andmine ja omandamine (loe: kaela määrimine, pähe tagumine).