:format(webp)/nginx/o/2022/08/09/14748411t1h5cbf.jpg)
/nginx/o/2022/05/25/14574674t1h9d7c.jpg)
Nalja võib ju teha, aga keegi peab tööd ka tegema, kirjutab Karmo Kuri vastuseks Riina Solmani artiklile «Russki Miril püsiv Tallinna võimupirukas maitseb sotsidele ikka veel magus».
Rein Lang ja Riina Solman lõbustavad end sotside tõmbamisega enda loodud kujutluspilti. Reaalsuses on sotsiaaldemokraadid viimased kaks aastat toonud Tallinna linnavalitsusse uue hingamise ja linnapilti silmaga nähtava arengu.
Järgmised kohalike omavalitsuste volikogu valimised toimuvad tuleva aasta 19. oktoobril. Seda on rohkem kui 600 päeva. Sportlikus mõttes hea aeg vormi parandamiseks, aga kas ka poliitikas valimiskampaania tegemiseks?
Raske uskuda, et praeguse võimuliidu poole teravusi loopides suudavad poliitikud toonust säilitada ning potentsiaalset valijat eesmärgistatult kaasa mõtlemas ja oma tegevuste jälgimise haardes hoida. Mammutkampaaniate saatus võib olla oodatule vastupidine ning suretab igasuguse poliithuvi ka kõige entusiastlikumate valijate seas.
Millest üldse selline küsimus?
Aga sellepärast, et aasta algas Rein Langi piruetiga poliitiliste arvamuslugude tantsupõrandal. Selle lustliku Russki Miri jäisest hingusest kõneleva arvamusloo võib paigutada aga arvamuse ja följetoni vahel tasakaalu otsiva köietantsu sekka. Küllap õhkub pisut ka aastavahetuse pidustusi ja pohmelli. Sellised pompoossed lugulaulud ei jää üksi ning ärgitavad teisigi mõtlejaid sulge haarama.
Mõeldud-tehtud ja juba 8. jaanuaril hakkas Riina Solman sarnase tainarulliga Tallinna võimupirukat tümitama. Lisaks Langi mõtetele oli siinkohal tõukeks loole eelnenud nädalavahetusel toimunud sotsiaaldemokraatide Tallinna piirkonna juhi valimised, mille tulemusena sai uueks piirkonnajuhiks Madle Lippus.
Arvamuslugudel on meelelahutuslik väärtus, mida siiralt hindan.
Kui Rein Lang võttis ette Tallinna aastavahetuse pidustused ja jõuludekoratsioonid, siis Riina Solman on oluliselt lennukam ning tuhises üle terve Eesti. Ühte arvamusse olid kokku seotud Aivo Peterson, Mihhail Stalnuhhin, Yana Toom ja veel paljud teisedki. Tegemist on tõelise härjavõitlusega, kus välja on otsitud enamik punastest rätikutest ning nendega vehitakse nii, et sulepeast väljub tindi asemel higimulle. Ja paraku mitte fakte ega isegi kaudselt loogilisena kokku klappivaid argumente.
Sellise igasse suunda rapsimise juures tasuks autoril ehk meenutada, mitme valitsuse tegevustes on tema ja ta koduerakond ise osalenud ja miks jäid välja pakutud ja ainuõiged reformid tegemata aastaid tagasi?
Arvamuslugudel on meelelahutuslik väärtus, mida siiralt hindan. Sisuliselt püstitatakse nendes aga rohkem küsimusi, kui antakse vastuseid. Aga küsija suu pihta ei lööda, eks? Kui juba küsimiseks läks, siis lähen ka ise samale libedale jääle. Riina ja Rein, kas soovite seljad kokku panna ja veel enne valimisi EKRE abiga Tallinnas uue koalitsiooni teha? Millist rolli näete endal selles uues koalitsioonis ning millist vastutust hakkab kandma EKRE fraktsioon? Arvestada tuleb sealjuures sedagi, et praeguse Tallinna linnavolikogu koosseisu juures kuuluvad sinna ka sotsiaaldemokraadid.
Valijate ja poliitikute tervise huvides loodan, et eelpool nimetatud kirjanduslike hõigete näol ei ole tegemist veel kohalike omavalitsuste volikogu valimiste kampaaniaga, vaid pigem pragmaatilisuse ja konjunktuuri otsimisega. Poliitika-aasta on alanud igatahes tempokalt ning see ei ole üldse halb uudis!