JUHTKIRI ⟩ Kadunud raha jälgedel

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Hariduses raha liigub, aga õpetajateni ei jõua.
• Kas haridusvaldkond tuleb ümber teha?
• Jaak Aaviksoo otsib haridus- ja teadusministeeriumi raha.

Meenutame, et septembris palkas haridus- ja teadusministeerium abiks endise ministri ja ülikoolirektori Jaak Aaviksoo, kelle eesmärk on kindlaks teha, kuhu kulub ministeeriumis raha ning kas kusagil võiks olla kokkuhoiukohti. Kõlab küll kummastavalt, kui ministeerium seda ise ei tea, kuid teisalt on asjatundlik kõrvalpilk alati hea.

Nagu juba teame, ongi ministeerium oma sisemiste ressursside arvelt leidnud kaheksa miljonit eurot, mida soovis lisada õpetajate palkadeks. Esialgu jäi see küll nii-öelda protseduuriliste segaduste tõttu eelarvest välja, kuid nüüd näib peaminister olevat leebunud ning on lubanud selle raha lisada.

Ehkki meile väidetakse kogu aeg, et raha ei ole, tegelikult raha on! Sellest kirjutavad tänases Postimehes eri teemadega seoses sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof, EKRE esimees Martin Helme ja ajakirjanik Vambola Paavo. Küsimus on üksnes prioriteetides ja selles, milleks raha kulutatakse.

Nagu selgub ka Jaak Aaviksoo intervjuust Ülle Harjule ja Mikk Salule, haridusvaldkonnas raha on ning on Euroopa keskmisega võrreldes päris palju: vahemikus 5,8–6,3 protsenti SKTst. Mingil põhjusel ei lähe see raha aga õpetajate palkadeks. Kuhu see raha siis kaob?

Aaviksoo uurimine on veel pooleli, kuid tema sõnul kulub palju raha alusharidusele ehk lasteaedadele, palju kulub ka kinnisvara ehituseks ja ülalpidamiseks. Mõnes mõttes on koolimajadele tehtud kulutused olnud paratamatud, sest vanad hooned olid enamasti amortiseerunud. Paraku ei saa väita, et tegemist oleks ühekordse kulutusega. Et ehituseks on kasutatud euroraha, on mitmed omavalitsused ehitanud võimsalt. Neid hooneid tuleb korras hoida ja kütta.

Teiseks on riik üle võtmas gümnaasiumivõrgu korrastamist, rajades uusi tugevaid regionaalseid riigigümnaasiume. Tundub aga, et omavalitsused ei soovi kohalikest gümnaasiumidest loobuda ning püüavad neid nui neljaks ülal pidada ka juhul, kui õpilasi napib. Tõsi, mõnel puhul on õpilaste hulk hakanud kasvama, nagu näiteks Kanepis.

Niisiis, hariduses raha on, aga seda võiks kasutada mõistlikumalt. Kahjuks pole ühte institutsiooni, kes mõistlikkuse üle valvaks.

Sellega on seotud veel üks probleem: oleme rajanud suurepärased kutseõppeasutused (vana sõnaga kutsekoolid), kuid neis napib õppureid, pigem soovitakse minna ülikooli õppima ärijuhtimist, õigusteadust või midagi sarnast. Ometigi on meil puudus headest kaevumeistritest, pottseppadest, elektrikutest ja torumeestest, kelle sissetulek ei pruugi ühe ärijuhi omale sugugi alla jääda.

Niisiis, hariduses raha on, aga seda võiks kasutada mõistlikumalt. Kahjuks pole üht institutsiooni, kes mõistlikkuse üle valvaks. Euroopa Komisjon ei taha raha väärkasutamist, kuid ta ei hinda vajaduspõhisust. Rahandusministeerium on huvitatud raha kiirest käibest. Kohalik omavalitsus tahab teha võimalikult ägedat asja ning enne valimisi linti lõigata.

Seega oleks haridusvaldkonda raha juurde kallamise asemel vaja avalikku arutelu, mida selle rahaga tehakse ja mida peaks tegema. Mis on meie eesmärk? Alustuseks võiks aru saada riigieelarvest.