MAARJA PILD ⟩ Riigi salastamise arutelu on pöörane

Salastatud dokumendid. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

• Asjaolu, et teavet saada on põhiõigus, jääb tahaplaanile.

Riik ei mõtle hetkel selle peale, kuidas kodanikud saaksid oma põhiõigust – riigilt teavet saada, lihtsasti rakendada. Selle asemel on ametnikud asunud argumenteerima, et kodanik ei peaks oma nina toppima asjadesse, mis ei ole temaga otseselt seotud, kirjutab advokaadibüroo TRINITI advokaat Maarja Pild.

Riigil on palju ära teha, et korrastada dokumendiregistreid, täiustada andmekvaliteeti ning julgustada ametnikke andmeid väljastama ja mitte neid salastama. Kahjuks justiitsministeeriumile edastatud tagasiside kohaselt riigiametid ise nii ei arva. Ilmselt ootab meid varsti järjekordne eelnõu, mis võtab kodaniku õigusest veel ühe tüki riigi tegevuse salastamise kasuks.

Seadus piirab õigust saada teavet juba praegu ülemäära

Dokumentidele ligipääsu lubavat avaliku teabe seadust on muudetud enam kui nelikümmend korda. Kuhu suunas? Ikka selles suunas, et riik saaks või peaks teavet kodanike eest varjama ja salatsema. Lisatud on hulga piiranguid isikuandmete kaitseks ja kitsendatud on kohtulahendite avalikustamise võimalusi. Pidevalt täieneb ka ametnikele kohustuslik nimekiri olukordadest, millal riik peab andmed salastama. Seaduse sätted on seejuures sõnastatud selliselt, et rõhutada piirangu seadmise tähtsust.

Asjaolu, et ka läbipaistvus ja õigus teavet saada on põhiõigus, jääb tagaplaanile. Nimelt ei ole inimeste õigus informatsiooni saada mõni teisejärguline lisahüve, vaid reguleeritud põhiseaduses ja seda ka eraldi paragrahvis. Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Seejuures on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seda infot seaduses sätestatud korras andma. Teabe nõudmist ei pea isik põhjendama.

Ametnikud looks piiranguid veel hea meelega juurde

Viimastel päevadel on aga selgunud, et põhiõiguse austamise asemel takistaks riigi tippametnikud infot küsivat kodanikku veelgi. Juttu on olnud ettepanekutest, et teabenõude esitamine tuleks teha tasuliseks, et see peletaks justkui liigset entusiasmi üles näitavad isikud eemale. Sisuliselt siis ka näiteks ajakirjanikud. Samal ajal on nii Soomes kui Eestis järeldatud, et isegi lõivud, mida tuleb teatud teabe kättesaamiseks maksta, võivad piirata inimõigusi liigselt. Kaaluda võiks hoopis teatud lõivude alandamist. Ettepanek, et kodanik peaks juba riigi poole pöördumise eest raha välja käima, on ehmatav.

Riigiasutuste koridorides räägitakse ka tüütutest kodanikest, kes kurnavad riiki oma teadmishimuga. Märgib üks tippametnikest: «Kodanik küsib järjepidevalt välja dokumente, mis ei ole temaga seotud. Keelduda tänase seaduse järgi alust ei ole.» Taas, see ongi olnud seaduse mõte, et teave riigi toimimise kohta on võimalikult avalik. Inimene ei pea põhjendama, miks ta sellele infole ligipääsu soovib. Rääkimata sellest, et teave peaks olema temaga seotud.

Mõistetav on ametnike mure teabenõuete haldamise küsimustes, kuid sellisel juhul tuleb mõelda tehniliste lahenduste peale, mis olukorda leevendavad, mitte põhiõigusele lõpu panemisele.

Tulerõngad, millest peab läbi hüppama

Miks on tagaplaanil arutelu, kuidas hoopis kodaniku elu lihtsamaks teha? Meil on dokumendiregistreid, kust teavet oskab leida vaid väga vilunud ja kannatlik inimene. Kannatust tuleb varuda ka ootuse osas, et kõik riigiportaalid ja registrid töötaksid talutaval kiirusel.

Kui isik on teda huvitava dokumendi üles leidnud, siis järgmiseks tuleb läbida selle info väljaküsimise kadalipp. Eriti kui dokument sisaldab isikuandmeid või ehk ka ärisaladust. Isikuandmeid sisaldavat dokumenti kiputakse endiselt täismahus salastama, kuigi on ammu selge, et varjata võib siis dokumendist vaid rea, kus privaatsust kahjustavaid isikuandmeid leidub.

Veelgi raskem on olukord, kui dokument sisaldab ärisaladust. Sellisel juhul väidab ametnik, et kogu dokument sisaldab ärisaladust. Seda vaatamata ka andmekaitse inspektsiooni korduvatele selgitustele, et on sisuliselt võimatu, et dokument tervikuna on üks suur ärisaladus. Seejärel algab pikk vaidlus selle üle, kui palju dokumendis  ikkagi ärisaladust on. Vaidlustel ei paista lõppu.

Probleeme on aga veel. Ka samas asutuses võib kodanik oma teabenõudele saada täiesti erineva vastuse ja seisukoha. Paljudes organisatsioonides puudub avaliku teabe väljastamist puudutav sisekord. See tähendab ka, et asutusel ei ole ülevaadet, kuidas sarnaseid teabenõudeid üldse menetletakse.

Avaliku teabe seaduse muudatuste arutelus tuleb selgelt muuta fookust. Avalik teave ja sellele ligipääs on loodud läbipaistvama ühiskonna nimel. Arutama peame ikka eelkõige selle üle, kuidas kodanik andmetele võimalikult sujuvalt ning ebameeldivusteta ligi pääseks.

Maarja Pild on Arenguseire Keskuse tellimusel 2022. aastal valminud uuringu «Avaliku teabe kasutamise võimalused» üks autor.