JUHTKIRI ⟩ Templilööjate ordu

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Ametkonnad soovivad rohkem dokumente huviliste eest sulgeda.
• Tendents infot peita on üleüldine ja ajas kiirenev.
• Dokumentide massiline salastamine peab lõppema.

Juba vahva sõduri Švejki juhtumistest maailmasõja päevil teame, et bürokraatial on kalduvus vohada ning salastada kõike, mis vähegi võimalik. Paraku pole erandiks Eesti Vabariigi ametkonnad. Ette on võetud avaliku teabe seaduse muutmine (loe: nudimine), mille käigus on ministeeriumid esitanud hulgaliselt ettepanekuid, kuidas senisest rohkem dokumente huviliste eest sulgeda.

2001. aastal jõustunud avaliku teabe seadus on olnud üldsuse ja seda esindava ajakirjanduse vaatest üsna hea. Paraku on teda juba mitmel korral täiendatud ning ikka selles suunas, et huvilistel oleks teavet raskem kätte saada.

Juba praegu puudub piisav kontroll selle üle, kuidas ja miks tembeldavad ministeeriumid dokumente märkega «asutusesiseseks kasutuseks». Augustis kirjutas ERR juhtumist, kus rahandusministeerium salastas Mart Võrklaeva kirja kultuuriministeeriumile, milles minister soovitas tungivalt võtta rahvusraamatukogu remondiks puuduolevat raha kultuurkapitalilt. Peale mõningat protsessimist tegi ministeerium dokumendi siiski avalikuks ja tunnistas, et AK-tempel oli sellele löödud alusetult.

Teine näide. Aastaid esitas Eesti Ajalehtede Liit, praeguse nimega Meedialiit, kandidaate presidendile riiklike teenetemärkide saamiseks. Ühel hetkel hakkasid vastused, et ettepanekud on vastu võetud, saabuma samuti ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud märkega, kusjuures tähtaeg ulatus viiest seitsme aastani. Miks, ja mida nende ettepanekutega edasi tehti, jäi sealjuures veelgi suuremaks saladuseks. 99 protsendil juhtudest keegi esitatutest teenetemärki ei saanud.

Dokumentide massiline salastamine on väga halb praktika ning peab lõppema. Demokraatlik riik ei peaks oma tegevust salastama.

Kümmekond aastat tagasi kõneles Eestit külastanud Rootsi Kuningriigi ombudsman Elisabet Fura sealsest avaliku teabe seadusest. Rootsis on seaduses põlistatud lähtealus, et igaühel on vaba juurdepääs kõigile riigi- ja omavalitsuse dokumentidele. Piirangud on erandlikud ning seotud riikliku julgeolekuga või kellegi delikaatsete isikuandmetega. Igal juhul otsustatakse universaalsete kriteeriumite alusel, mitte ei lähtuta ametniku suvast, ütles Fura.

Samuti on Rootsi Kuningriigis nii avalikkusel kui ajakirjandusel vaikimisi õigus viibida kohtuistungitel ja mistahes otsustuskogu koosolekul ning sealt toimuvat kajastada. Meil soovitakse kohtuistungeid üha enam sulgeda, viimati soovisid prokurörid kuulutada kinniseks nn krüptokelmuse kohtuasja – kuid kohus ei rahuldanud seda taotlust.

Eestis kuritarvitatakse lisaks AK-templile juba ammu isikuandmete mõistet. Tendents ametkondades kõike salastada ning infot peita on üleüldine ja ajas kiirenev. Kohati tundub, nagu meil võtaks võimust üks salaorganisatsioon: templilööjate ordu.

Postimees on seisukohal, et riik peab olema kodanikule avatud. Dokumentide massiline salastamine on väga halb praktika ning peab lõppema. Demokraatlik riik ei peaks oma tegevust salastama.