JUHTKIRI ⟩ Õpetajate streik väljendab laiemat rahulolematust

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Õpetajaamet on Eesti tulevikku arvestades ülitähtis.
• Valitsuse jutt hariduse väärtustamisest ei pea paika.
• Haridusküsimustega pole tahetud piisavalt tegeleda.

Reedel toimuv õpetajate hoiatusstreik on järjekordne näide valitsuse suutmatusest näha kaugemale tulevikku, andes samas tunnistust meie haridussüsteemi vildakusest ja poliitilise süsteemi silmakirjalikkusest.

Ehkki streigi otseseks ajendiks on lubatust väiksem palgatõus, ütleb Tartu Erakooli juht ja Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Urmo Uiboleht intervjuus Postimehele, et probleem on laiem: valitsuse jutt, kui oluline on haridus ja õpetajate töötasu, ei vasta tegelikkuses tõele. Sest sõnadele ei järgne teod, ja kava, mille järgi oleks õpetajate palk 120 protsenti riigi keskmisest, tundub pigem teadusliku fantastika kui reaalsusena.

Ometi – nagu Postimees on korduvalt kirjutanud – on õpetajaamet Eesti tulevikku arvestades ülitähtis. Õpetaja ei tööta elutu materjali, vaid meie lastega. Seega peaks olema meie endi huvides, et saaksime oma lastele targad, koolitatud ja motiveeritud õpetajad. Mitte aga tihti keskharidusega, ülekoormatud ja nihilistlikuks muutuvad tööloomad. Eelarvetasakaal ei saa tulla meie tuleviku arvelt.

Võib ju küsida, kas streik on üldse õige viis sääraseid küsimusi lahendada. Kuid haridustöötajate liidu läbirääkimised valitsusega jooksid sel nädalal liiva ja taganeda polnud kuhugi. Võrreldes muu läänemaailmaga on Eestis streike selgelt vähem ja iga streik ei tähenda veel rünnakut Eesti riigi vastu või viiendaks kolonniks olemist. On ju õpetajad need, kes haridustöö kaudu peavad hea seisma Eesti riigi kestlikkuse eest.

Alates kevadest on riigikogus tehtud väga vähe reaalselt tööd ja riigikogu istungid on muutunud kõigile vaadatavaks palaganiks. Nüüd, kui koolides on tunniajane streik, on äkki mure sellepärast, et õpetajad ei tee oma tööd.

Kui süüdistada streikivaid õpetajaid selles, et nad ei tee oma tööd ja streigivad ebaseaduslikult, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, mida teeb riigikogu. Kas ei peaks riigikogu tööd tehes ja seadusi vastu võttes kõigile eeskujuks olema? Paraku näeme hoopis vastupidist: alates kevadest on riigikogus tehtud väga vähe tegelikku tööd ja riigikogu istungid on muutunud palaganiks. Nüüd, kui koolides on tunniajane streik, on äkki mure sellepärast, et õpetajad ei tee oma tööd.

Õpetajad on haridussüsteemi üks osa. See tähendab, et õpetajate palgad sõltuvad ka sellest, kui palju tasu suudavad neile maksta kohalikud omavalitsused, kelle eelarvest moodustab haridus tihti suure osa. Oleme näinud sedagi, kuidas omavalitsused on sunnitud väikekoole kinni panema. Tekib tahtmine teada, kas ei peaks seda süsteemi kuidagi parandama, nii et õpetajad ja ka omavalitsused võiksid end kindlamini tunda.

Küsimus on taas prioriteetides. Läbi aastate – mitte ainult praegune valitsus – pole suudetud või tahetud haridus- ja omavalitsusküsimustega piisavalt tegelda. Enne valimisi andsid praegused koalitsioonipartnerid mõista, et nüüd tegeletakse vähemalt õpetajatega. Õpetajate palgatõusu asemel tuleb aga automaks. Ei maksa siis imestada, et õpetajad streikima hakkavad.