Kui aasta tagasi hakkasime Eestis jõulisemalt elanikkonnakaitsest rääkima, jättis see laiema avalikkuse külmaks, mistõttu on hiljuti sel teemal elavnenud debatt teretulnud. Kindlasti on meil palju tarvis ära teha, aga valimatu kriitika ei likvideeri 30-aastast võlga riigikaitses. Elanike motiveerimise asemel see ju hoopis süvendab lootusetuse ja hirmutunnet. Abituse ja jõuetuse sisendamise asemel peaksime vastupidi motiveerima inimesi aktiivselt osalema elanikkonnakaitse koolitustel.
Arvamusloos viitab toimetaja Meelis Oidsalu arvukatele puudujääkidele elanikkonnakaitses ning heidab mulle ministrina ette vähest ambitsioonikust Eesti elanikkonna kriisivalmiduse kasvatamisel. Olgu siinkohal selgelt öeldud: ma pole kordagi üritanud väita, et Eestis on elanikkonnakaitsega kõik korras. Kui hakkasin pisut üle aasta tagasi siseministrina temaatikale tähelepanu pöörama, oli vastukaja pehmelt öeldes leige, kohati naeruvääristavgi. Ei mõistetud eesmärki eraldada elanikkonnakaitsele 0,5 protsenti püsirahastust riigieelarvest ning ka elanikkonnakaitse surumiseks riigikaitse alusdokumenti tuli toonaste koalitsioonipartneritega omajagu piike murda.