/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/10/29/15686107t1h65f1.jpg)
- Sõjalist kaitset arendatakse sõjaaegse tempoga, elanikkonnakaitset rahuaegses uimas.
- Järgmise nelja aasta elanikkonnakaitse vahenditest kulub miljoneid ametnike koolitamisele.
- Riik lükkab elanikkonnakaitse arendusvajadused tulevikus ilmselt rohkem elanike õlule.
Sotsiaaldemokraatidele ja siseminister Lauri Läänemetsale polnud sügisesed eelarveläbirääkimised kuigi tulemuslikud. Oravate maksuküür, kasvanud toetused ja sõjaline eelarve tõmbasid riigi rahandusel hinge kinni. Sellest hoolimata on elanikkonnakaitse rahastuse 16-kordne langus järgmisel aastal häbiväärne tulemus, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Eesti riigikaitse rahastamisel on tekkinud kummaline ebakõla. Ühelt poolt on sõjalise kaitse rahastust ja sisulist arendustempot otsustavalt tõstetud. Teisalt jäeti elanikkonnakaitse järgmiseks neljaks aastaks sisuliselt rahata. Ehitusest paralleele tuues võiks öelda, et Eesti elanikkonnakaitse arendamine on Lauri Läänemetsa juhtimisel nagu igavene sarikapidu – saime justkui mingi majakujulise asja püsti, aga maja lõpuni ehitamiseks raha ei eraldata ja sisse kolida ilmselt kunagi ei kavatsetagi.
Ajavahemikul 2022–2023 kulutab riik elanikkonnakaitseks 53,5 miljonit eurot. Seda on neli korda rohkem kui järgmisel neljal aastal kokku (13,2 miljonit eurot). Kusjuures selle rohkem kui poolesaja miljoni eest tehakse ära n-ö vaegtööd, mis pidanuks ammu tehtud olema, raha pudiseb laiali seniste teadaolnud puudujääkide silumiseks.
Siseminister lubab küll elanikkonnakaitse täiendavad rahastustaotlused aasta lõpuks valitsusse viia, aga üldiselt ongi sellised eelarveprotsessijärgsed taotlused pigem n-ö ministri näopäästmise üritused olukorras, kus tegelikult valdkonna edendamiseks midagi ära ei tehta. Suure osa järgmiste aastate elanikkonnakaitse kulust moodustab tegelikult ametnike koolituskulu – minister peab vajalikuks, et avaliku sektori töötajad kohustuslikus korras kriisikoolituse läbiksid. Varjenditele ei jagunud aga eelarvestrateegias sentigi.
Üldine olukord riigikaitses on skisofreeniline – kui ühelt poolt toimub võidurelvastumine, nagu algaks sõda kuu aja pärast, siis tsiviilkaitses tiksutakse endiselt samas uimas, kus kümnend tagasi.
Sel isegi pole vahet, kas ja kui palju valitsuse ja siseministri järsult langenud rahastamishuvi elanikkonnakaitse vastu järgmisel aastal tänasega võrreldes on seotud asjaoluga, et 2023. aasta eelarvet koostati valimiste aastaks. Üldine olukord riigikaitses on skisofreeniline – kui ühelt poolt toimub võidurelvastumine, nagu algaks sõda kuu aja pärast, siis tsiviilkaitses tiksutakse endiselt samas uimas, kus kümnend tagasi. Ostame moodsamaid sireene ja teeme koolitusi, varjendid aga ehitagu korteriühistud välja iseseisvalt.
Sõjalise kaitse tempomuutus
Samal ajal paistab uudisvoos välja sõjalise kaitse selge tempomuutus. Äsja lõppes läbi aegade suurim maakaitseõppus Ussisõnad. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on muljetavaldava kiirusega jõudnud mitme suure uue kaitsehankega lepingusse. Hiljuti kuulsime ratassoomukite hankimisest Türgist, septembri hakul soetati Saksamaa ettevõttelt Diehl Defense Eesti läbi aegade esimene keskmaa õhutõrjesüsteem.
Rahastusotsusest hankeni jõuti aastaga, ja tundub, et hanget ega ostulepingut seekord keegi ei vaidlustagi. Poolemiljardilise hanke kohta pole paha tulemus. Kusjuures ka selliste näitajate juures ei täitnud kaitseinvesteeringute keskus plaani, sest ministeerium seadis hanke läbiviimise tähtajaks kaheksa kuud, ja see on sõjaeelsele ajale sobilik eesmärk.
Hiljuti kuulsime ratassoomukite hankimisest Türgist, septembri hakul soetati Saksamaa ettevõttelt Diehl Defense aga Eesti läbi aegade esimene keskmaa õhutõrjesüsteem.
Kogu sõjalise kaitse süsteem on selgelt käiku vahetanud, meie riik relvastub ning teeb enneolematus mahus sõjalisi õppusi, kasvatab sõjaaja kaitseväge poole võrra jne. Isegi üks kohustuslik kooliaine lisati riigikaitseõpetuse näol niigi tuubil täis riiklikku õppekavva.
Elanikkonnakaitse osas näib, et esimese ehmatusega otsustati selleks aastaks teha rahasüst, aga siis lahtus valitsuse huvi. Kuidas muidu selgitada ehmatavalt suurt rahastustaseme langust järgmistel aastatel.
/nginx/o/2023/10/29/15686096t1hdb29.jpg)
Siseminister Läänemets tegi eelmisel aastal elanikkonnakaitse püsirahastuseks 0,5 protsenti SKTst küsides valdkonnale karuteene. Rahastustaotlus tehti osaliselt n-ö tagasiarvutusena rahastussihist. See oli ilmselt siseministeeriumi valdkonna ametnike soovitatud skeem, et kirjutame 0,5 protsendi SKT kulude mahus kulunumbreid riigieelarve strateegia taotlusesse ja nimetame seda tõsiseltvõetavaks rahastustaotluseks.
Läänemets tuli halduspoliitilise avantüüriga kaasa ja kaotas Stenbocki majas usutavuse. Avantüüril aga on laiem taust – siseministeerium on ammu tahtnud sisejulgeoleku kulu SKT-tasemega sidumist ja elanikkonnakaitses nähti selleks soodsa pretsedendi tekitamise võimalust.
Liiga palju finantsturundust
Meie tsiviilkaitse rahastamisstrateegias on olnud liiga palju finantsturundust ja liiga vähe planeerimiskvaliteeti. Valdkonnal pole ka ametnikest särasilmseid liidreid, kes veenaks avalikkust või koalitsioonipoliitikuid rahastamise vajaduses. Sõja ajal peaks sellise rahastustaotluse valitsuspartneritele «müümine» olema käkitegu. Aga ilmselt pole müüjaid, kes sõja puhkemisse ise piisavalt usuks.
Siseminister ütleb tänases Fookuse intervjuus, et ilmselt lükatakse suur osa elanikkonnakaitse rahastamiskoormusest tulevikus hoopis elanikele. Korteriühistud peavad ise tasuma oma keldrite varjenditeks muutmise kulu. Iseenesest võiks ju arutleda, kui sotsiaaldemokraatlik selline ettepanek on.
Elanikkonnakaitse rahastamises valitseb praegu sarnane tardumus, mis valitses Eesti riigikaitse rahastamist pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Oht oli selge ja silmapiiril, aga rahaeraldisi tehti ikka ainult kahe protsendi riigikaitseraha kokkuleppe täitmist silmas pidades, seda kuni 2022. aastani.
Valdkond, mis veel aasta tagasi vääris siseministri sõnul 180 miljonit eurot aastas, vääris sügisel koostatud riigieelarve strateegia otsuste tulemustena keskmiselt kolm miljonit eurot. Vahe ministri jutu ja tegude vahel on 60-kordne.
Tänase Fookuse intervjuus kutsub siseminister üles oma tegevust hindama tema tegude pinnal. Elanikkonnakaitse rahastamise järsk vähenemine tuleval aastal võrreldes tänavusega on tegu, mis on vastuolus praeguse julgeolekupildiga ja paneb küsima, mis sunnib valitsust riigi sõjalist kaitset sõja-aegse tempoga arendama, samas kui elanikkonnakaitse puhul ei tundu, et siseminister isegi lõpuni usub päriselt seda, mida räägib.
Valdkond, mis veel aasta tagasi vääris siseministri sõnul 0,5 protsenti SKTst ehk 180 miljonit eurot aastas, vääris sel sügisel koostatud riigieelarve strateegia otsuste tulemustena keskmiselt kolm miljonit eurot aastas. Vahe ministri jutu ja tegude vahel on 60-kordne. Suur näib olevat vahe ka kaitseministri ja siseministri ohutaju vahel.
Miks valitsuse üks tiib pelgab sõja tulekut ja teine mitte, on täitsa eraldi käsitlust vääriv teema. On põhjuseks mis on, sõjalist kaitset arendatakse sõjaaegses tempos, elanikkonnakaitset aga rahuaegses tempos. Üks võimalik põhjus on, et Läänemetsal pole elanikkonnakaitse arendamiseks lihtsalt huvi ega aega. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehel ongi ilmselt väga palju muid toimetamisi.