Jüri Engelbrecht ⟩ Mõtleme kaugemale tänasest päevast

Jüri Engelbrecht. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Miks me käitume kohati lasteaia tasemel ega oska endale pikemaid sihte seada, sellest kirjutab akadeemik ja Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Jüri Engelbrecht

Meie tänapäeva askeldustes tundub ikka ja jälle, et maailm on liigestest lahti. Eks seda teadis juba Shakespeare ja veelgi varem teadsid vanad kreeklased, et noored olevat ülekäte läinud. Neid ridu kirjutama ajendas mind äsja loetud mõte, et paljudes vaidlustes käitutakse meil põhikooli õpilaste tasemel. Tõepoolest, me pöörame ühiskonnana rohkem tähelepanu igapäevastele probleemidele ja unustame pikema plaani ja aeganõudvad tegevused. Teisisõnu, me ei oska seada pikemaid sihte. Tõsi, kriitilises olukorras, nagu meie taasiseseisvumise periood, olime vabaduse nimel valmis kartulikoori sööma. Aeg on aga edasi läinud ja maailm muutunud.

Väike ühiskond seisab silmitsi mitte ainult tervet maailma raputavate probleemidega, vaid ka oma väiksusest tingitud asjaoludega nii materiaalsest kui ka vaimsest küljest. Väiksemgi möödalask viib otseselt süüdistusteni ja kahtlusteni poliitiliste motiivide kohta, mitte aga tahtmiseni mõista. Küllap võiks kivi visata paljude kapsaaeda, kuid süüdistamise asemel proovime parem mõelda, mida keerulises olukorras teha ja millele tähelepanu pöörata. Tundub, et olulised on kaks võtmesõna: haridus ja kommunikatsioon.