Maris Laan ⟩ Quo vadis, eesti haridus?

Kõige vanem aabits Tapa raamatukogu aabitsanäitusel. Eestlased on läbi ajaloo tunnistanud hariduse tähtsust. Foto: Tapa Vallaraamatukogu

Eestlased on läbi ajaloo olnud hariduseusku rahvas ja see peaks nii olema ka 21. sajandil, ent selleks tuleb säilitada eesti hariduse head võimalused, ütleb akadeemik, TÜ inimese geneetika professor Maris Laan.

Eestlased on hariduseusku rahvas. Juba 17. sajandil pani eestirootslane Bengt Gottfried Forselius aluse eesti talurahvakoolide võrgustikule, õpetajate koolitusele ja eestikeelse aabitsa laiemale levikule. 17. sajandi lõpuks tegutses praeguse Eesti alal vähemalt 60 kooli. Maarahva haridusejanu oli nii suur, et seda algatust ei kõigutanud oluliselt ei riigikorra vahetus ega sõjad. Juba 200 aastat tagasi oli Eesti- ja Liivimaal kooliharidus kaheastmeline (valla -ja kihelkonnakoolid) ja kohustus asutada kool iga 1000 elaniku kohta.

19. sajandi lõpuks oli enamik eesti rahvast kirjaoskajad. Koolitalved olid loomulik osa nii talupoiste kui -tüdrukute lapsepõlvest, perede võimaluste piires jätkati ka õppimist linnakoolides. Õpetaja amet oli au sees ja «maa sool» oli ühiskonnas kõrgelt tunnustatud. Ilma üldrahvalikult kättesaadava hariduseta oleks meie iseseisvuspüüded kulgenud hoopis raskemalt ja kauem. Rahvast ühendas ja meie isemõtlemisele aitasid kaasa juba 19. sajandi keskel välja antud eestikeelsed ajalehed ja muu kirjasõna.