:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/04/14875916t1h8d8e.jpg)
- Soome ja Eesti vaated Ukraina sõjale on erinevad.
- Määravaks saavad ajaloolised ja kultuurilised kogemused.
- Ukraina puhul oleks hea omada ühesuguseid vaateid.
Kui Soome sai NATO liikmeks, eeldati, et lõpuks langevad Eesti ja Soome julgeolekupoliitilised vaated kokku. Ometi pakuvad hiljuti ilmunud kaks teksti vihje, et nii pole läinud, kirjutab arvamustoimetaja Erkki Bahovski.
Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov avaldas hiljuti essee Postimehe nädalalõpu lisas AK (09.09), mis põhines tema Uusikaupunki Rahusümpoosionil 19. augustil peetud kõnel. Tekstis kritiseerib Sakkov lääneriike selle pärast, et nood kardavad Venemaad ja räägivad pidevalt eskalatsiooniohust. «See hala eskaleerimise asjus on täiesti arusaamatu,» märkis Sakkov.
17. septembril aga ilmus New York Timesis intervjuu peatselt ametist lahkuva Soome presidendi Sauli Niinistöga, kes hoiatas sõja eskaleerumise eest Ukrainas. «…tahan just osundada, et kui on eskalatsioon suureks sõjaks, siis muutub tuumarisk selgelt suuremaks,» ütles Niinistö.
Selgelt on tekkinud pikantne olukord: Eesti suursaadik Soomes räägib peaaegu diametraalselt vastupidist juttu sellele, mida räägib tema asukohamaa president.
Mul pole põhjust kahelda Sven Sakkovi julgeolekupoliitilises pädevuses – töötasin temaga aastaid Kaitseuuringute Keskuses ühe katuse all. Sakkov oli ka aastaid kõrgemate riigikaitsekursuste akadeemiline juhataja, kaitseministeeriumi asekantsler, NATO küberkaitsekoostöö keskuse juht ja muudel julgeolekuga seotud ametikohtadel.
Aga samamoodi pole mul põhjust kahelda Sauli Niinistö julgeolekupoliitilises pädevuses. Ma olen temaga põgusalt kohtunud ja kuulnud teda kõnelemas kinnises ringis. Rääkimata muidugi tema sõnavõttudest ja intervjuudest avalikkuses. Niinistö on kohtunud USA presidentide Donald Trumpi ja Joe Bideniga, kuid ka Vene presidendi Vladimir Putiniga. Tal on aimu, kuidas mõtlevad suurjõudude juhid.
Kogu juhtum annab tõendust ka sellest, et Soome värske NATO riigina toob allianssi teistsugust Vene-ekspertiisi kui Ida-Euroopa liikmesriigid.
Puhtpolitoloogiliselt – tulevastele akadeemilistele uurijatele – pakuks kindlasti ka huvi tõik, kuidas üks ja seesama sündmus ehk Ukraina sõda tekitab naaberriikides diametraalselt erinevaid seisukohti. Ent kui appi võtta kirjandusteaduses tuntud hermeneutika, saab pildi selgemaks. Teksti ehk praegusel juhul Ukraina sõja «lugemisel» saavad otsustavaks ajaloolised ja kultuurilised kogemused. Ning Venemaaga suhtlemise kogemus on Eestil ja Soomel kindlasti erinev.
Kogu juhtum annab tõendust ka sellest, et Soome värske NATO riigina toob allianssi teistsugust Vene-ekspertiisi kui Ida-Euroopa liikmesriigid. Samas on selge, et Ukraina puhul oleks hea omada ühesuguseid seisukohti, seda vaatamata erinevale ajaloole ja kultuurile.
Ning ajalugu ja kultuur pole ainsad määravad faktorid Ukraina sõjale reageerimisel – Poola relvaabi peatamise otsuse valguses on selleks ka peatselt saabuvad valimised riigis ja sellega seoses vana hea võimuvõitlus.