SVEN SAKKOV ⟩ Hala eskaleerimise osas on arusaamatu ja ebaloogiline

Suursaadik Sven Sakkov. Tallinn. 11.08.2020. Foto: Remo Tõnismäe

• Venemaa on külvanud paanikat eskaleerimise ees.
• Me polnud sõjast šokeeritud, olime selle eest hoiatanud.
• Sõjalised lüüasaamised on Venemaa arengule hästi mõjunud.

Vladimir Putin julges sõja ette võtta sellepärast, et lääs näitas kolm aastakümmet oma nõrkust, kirjutab suursaadik Sven Sakkov.

Euroopas käib juba poolteist aastat suuremahuline sõda. Süü selle agressiooni vallapäästmise eest lasub loomulikult Vladimir Putinil ja tema režiimil. Ent ta julges seda ette võtta, sest viimased kolm kümnendit on näidanud lääne nõrkust. Kahjuks ei ole sellest nõrkusest ka sõja tingimustes päriselt välja tuldud.

Mul pole paslik näpuga järgi ajada, miks mõni konkreetne riik oma sõjalises abis Ukrainale oma kõrgelennulise retoorikaga sammu ei pea, ent mõned üldised tähelepanekud siiski. Meenutagem aega vahetult enne täismahulise sõjategevuse algust. Tollal oli läänes küllaga neid, kelle sõnul oleks igasuguse tapva sõjalise abi saatmine Ukrainale kriisi eskaleeriv. Kiivrid, killuvestid ja söögipakid olid OK, käsitulirelvad või nende laskemoon aga eskaleeriv.

Selle tabu murdis 24. veebruar 2022. Sealt edasi on iga astutud sõjalise abi samm olnud sarnase tekkelooga: «ei saa anda tanke, sest see oleks eskaleeriv», kuni ühel päeval saab. «Ei saa anda lennukeid, sest see oleks eskaleeriv», kuni ühel päeval saab. Vahele on jäänud kuude ja kuude pikkune aeg, mida me loeme ajas, ukrainlased aga loevad kümnetes tuhandetes hukkunud sõdurites ja tsiviilisikutes, purunenud majades ja purunenud eludes.

See hala eskaleerimise asjus on täiesti arusaamatu. Definitsiooni järgi saab eskaleeriv olla see, kui sõja üks pool toob lahingutandrile uue sõjapidamise meetodi või relva. Kas Venemaa on kasutanud tanke sõja esimesest tunnist alates? Jah. Seega ei saa tankide andmine Ukrainale olla eskaleeriv. Kas Venemaa on kasutanud lennukeid sõja esimesest tunnist alates? Jah. Seega ei saa lennukite andmine Ukrainale olla eskaleeriv. Kas Venemaa on kasutanud pikamaa rakettrelvi sõja esimesest tunnist alates? Jah. Seega ei saa pikamaa rakettrelvade andmine Ukrainale olla eskaleeriv. 

See hala eskaleerimise asjus on täiesti arusaamatu. Definitsiooni järgi saab eskaleeriv olla see, kui sõja üks pool toob lahingutandrile uue sõjapidamise meetodi või relva.

Mõelgem ka selle peale, kui lääs oleks enne 24. veebruari 2022 andnud Ukrainale kasvõi veerandi sellest, mis ta praeguseks andnud on. Kas Venemaa oleks rünnanud? Lääs oleks näidanud tugevust, ühtsust ja meelekindlust Ukraina suveräänsuse eest seista. Selle asemel tegeleti piirangute seadmise ja iseenda heidutamisega. Tulemus on käes. Eesti saadetud Javelinid olid muide enne 24. veebruari kohal ja neid kasutati Kiievi kaitseks. Sai küll relvi saata, kui oli otsustusjulgust.

Venemaa hääletorud ja suuvoodrid teevad iga relvastuse andmise debati faasis põrgukisa, ähvardades tule ja tõrvaga. Kord korra järel, oma tosin korda vähemalt, on lõpuks endas otsusekindluse leidnud lääne tegevusele järgnenud null Venemaa vastust. Ometi õnnestub Moskval üha uuesti bluffida ja lääne sisekaemusesse kahtlust külvata.

Kui soovid rahu, siis valmistu sõjaks (si vis pacem para bellum). Soomlased on oma kaitseväe üle uhked. Õigusega. Samamoodi on eestlased oma kaitseväe üle uhked ja samamoodi õigusega.

Eestis ja Soomes on sarnane kaitseväe ülesehitus: riigikaitse pearaskust kannab mobiliseeritav reservarmee, milleks väljaõpe toimub ajateenistuse jooksul. Soome mobiliseeritava reservi suurus on 280 000 meest ja naist. Eestis on vastav arv 44 000. Arvestades seda, et Soome rahvaarv on Eesti omast neli ja pool korda suurem, on meie reservide suurused täiesti samas suurusjärgus. Eesti on vaid viimase kahe aasta jooksul hankinud Himarsi mitmikraketiheitjaid, varitsevat moona, keskmaa õhukaitsesüsteemi, pikamaa laevavastaseid rakette, meremiine, iseliikuvaid suurtükke. Selleks annab võimaluse asjaolu, et Eesti riigikaitseinvesteeringud on viimase kümne aasta jooksul olnud üle kahe protsendi, praegusel aastal ulatudes juba kolme protsendini.

Lisaks Eesti enda kaitsevõimele on Eesti pinnal veel Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA väed. Kokku umbes 2000 meest ja naist. See tähendab, et Eesti vastu toimuva sõjalise agressiooni korral on lisaks Eestile ka need riigid automaatselt sõjas ja seda sõja esimesest tunnist. Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA on tuumariigid, ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed. Sõjas pole tuumarelvad naljaasi. Seetõttu tõstab kolme tuumariigi sõjaline kohalolu Eestis oluliselt Eesti ründamise lävendit. Meenutagem, et NATO on ka tuuma­allianss. Eesti on hästi kaitstud.

Eesti polnud Ukrainas alanud sõjast šokeeritud, sest selliste arengute eest olime oma liitlasi aastaid hoiatanud. Seetõttu oleme aastaid töötanud selle nimel, et ­NATO-l oleks asjalikud kaitseplaanid, liitlastel selleks vajalikud väed koos relvastuse ja laskemoonaga ning selleks kõigeks piisavad kaitse-eelarved. Me oleme selles suunas teinud tööd vähemalt aastast 2008. Toonane Vene kallaletung Gruusiale näitas otse telekaamerate ees kätte, millise režiimiga Kremlis tegemist on. See sõda oleks pidanud olema äratuskellaks, ent paraku olid paljud sõbrad kõva unega. Nüüd on meil hea meel seda teekonda NATOs jätkata koostöös Soomega. Loodetavasti varsti ka koos Rootsiga. Soome ja Rootsi liitumine NATOga muudab Põhja-Euroopa geopoliitilist kaarti märkimisväärselt ja parandab terve piirkonna julgeolekut. Kõige enam suurendab ta samas ikka konkreetse liitunud või liituva riigi julgeolekut.

Aga tagasi Venemaa imperialistlike vallutussõdade juurde. Venemaa sõjaline lüüasaamine Ukrainas peab olema nii selge ja veenev, et iga babuška igas Siberi kolkakülas teaks, et Venemaa «sai kitli peale». Kui seda ei juhtu, siis ei parane Venemaa raskest, sajandeid kestnud imperialismihaigusest. Moskoovia suutis aastal 1552 lõpuks vallutada Kaasani khaaniriigi. Juba kuus aastat hiljem keerati sõjaratsude ninad Vana-Liivimaa poole. Imperialistlikud vallutussõjad kestavad ka 471 aastat hiljem, aastal 2023.

Venemaa sõjaline lüüasaamine Ukrainas peab olema nii selge ja veenev, et iga babuška igas Siberi kolkakülas teaks, et Venemaa «sai kitli peale»

Tehke lahti ingliskeelse Wikipedia artikkel «Livonian War». Kohe veebilehe esimeses otsas leiate tolleaegse puulõike Vene sõjakuritegudest: ülespoodud emadest, kelle jalge all on nende tapetud lapsed, kõhud lahti lõigatud. Pole sugugi juhuslik, et esimesteks eestikeelseteks luuleridadeks on Käsu Hansu itk «Oh! ma waene Tardo liin», mis räägib Tartu hävitamisest ja kodanike küüditamisest Vene vägede poolt aastal 1708. Ma olen Tartus sündinud ja üles kasvanud. See on juba päris isiklik asi. Vene sõjapidamise eripära – julmus kui eesmärk – pole pea poole aastatuhande jooksul muutunud. Moskoovia on igal võimalusel sõjalise jõuga oma piire laiendanud. Mõnel ajajärgul on oldud oma vallutussõdades edukamad, teistes vähem, ent ega Venemaa lillede ja lauluga Vaikse ookeanini ei laienenud.

Mõned analüütikud ja lääne poliitikud hoiatavad Vene sõjalise kaotuse eest. Nende arvates on liiga nõrk Venemaa ehk veel hullemgi kui liiga tugev. Ajaloolane Timothy Garton Ash rõhutas vastukaaluks viimasel Lennart Meri konverentsil, et selge sõjaline lüüasaamine on ka Venemaa huvides.

Vaatame, mis mõju on sõjalisel lüüasaamisel Venemaale ja ta naabritele ajaloos olnud. Venemaa kaotas 1856 Krimmi sõja. Tulemuseks olid Aleksander II reformid. Elu impeeriumis läks paremaks. Venemaa kaotas sõja Jaapani vastu. Tulemuseks olid 1905. aasta revolutsioon ja sellele järgnevad reformid. Elu impeeriumis läks paremaks. Venemaa kaotas I maailmasõja. Tulemuseks oli Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vabanemine Vene ikkest. Nendes viies riigis läks elu oluliselt paremaks. Venemaa võitis II maailmasõja. Tulemus oli vastupidine: riikide ja rahvaste ikestamine, orjastamine, küüditamine ja allasurumine. Venemaa kaotas Afganistani sõja. Tulemuseks oli impeeriumi NSVL-nimelise metastaasi kokkuvarisemine ning Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemine.

Ja ometi kuuleme tihti Euroopas halinat, et Venemaa ei tohi sõda kaotada, et tuumariik ei saa sõda kaotada. Tohib küll ja saab. Tuumariigid kaotavad sõdu regulaarselt, küsige kasvõi USA-lt. Taas kord: keegi ei räägi Ukraina tankide veeremisest Punase väljakuni, räägitakse Vene okupantide väljalöömisest Ukraina piiridest.

Mõned tahavad Ukrainale rahu peale sundida. Neile tundub, et rahu tähendab ülesehitust, haavade ravitsemist, vägivalla puudumist, normaalse elu taastamist. Paraku kõik need rahvad ja inimesed, kes on kogenud nn rahu Vene okupatsiooni all, teavad, et see tähendab hukkamisi, küüditamist, piinamist, vaesust. Kommunismiohvrite mälestusmärk Maarjamäel on väga ilus, kurb, liigutav ja mõtlemapanev memoriaal. Seal on 23 000 tapetud eesti inimese nimed, kes on nimeliselt teada ja kelle surma aeg ja koht on teada. Tuhandeid on neid, kelle surma kohta on vähem teada. See kõik toimus nn rahuajal. Kõige suurem küüditamine Siberisse toimus aastal 1949. Me teame väga hästi, mida Vene rahu tähendab.

Väikeste rahvaste omariiklus pole iseenesest mõistetav, selle eest tuleb iga päeva seista ja vajadusel seda relv käes kaitsta. Parim tagatis nii Soome riigi kui ka Eesti riigi edasikestmiseks läbi nähtavate aegade on NATO, see on trumpkaart meie taskus. Tänu sellele trumpkaardile võime kindlad olla, et räägime rahust Eesti või Soomega seoses vaid ajaloolises, mitte tuleviku võtmes. Ja võime kindlad olla, et teeme seda soome ja eesti keeles ka saja ja kahesaja aasta pärast.

Essee aluseks on ettekanne Uusikaupunki Rahusümpoosiumil 19. augustil 2023.