JUHTKIRI ⟩ Venemaale halbu uudiseid tuleb veel palju

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Putin ütles peaaegu välja, et oli Prigožini tapmise taga.
• Kui tegelikult Venemaad aidata tahta, siis tuleb aidata Ukrainal ta võita.

Kui «eksootilisemad» teooriad kõrvale jätta, siis sai üsna täpselt kaks kuud pärast nn Prigožini mässu selgeks kaks asja. Esiteks, et Jevgeni Prigožin on tapetud ja teiseks, et tapmise korraldas Venemaa president Vladimir Putin.

Putini avaldus Prigožini surma puhul oli kõnekas. Ta rääkis «keerulise saatusega» inimesest, kes «tegi ka vigu». Kui vähegi allteksti jälgida, andis Putin sisuliselt teada, kes Prigožini tappis ja mille eest.

Putin ei osutanud Prigožinile mingeid auavaldusi ega lubanud kättemaksu koletu tapmise kordasaatjatele. Kui tänavu kevadel lasti Peterburis õhku Prigožinist palju tagasihoidlikum sõjablogija Vladlen Tatarski, siis pälvis ta postuumselt ordeni. Kui aga aasta tagasi tapeti Darja Dugina, siis oli see Putini sõnul «alatu kuritegu», mille eest lubati Ukrainale kätte maksta. Prigožini ja ta kaaslaste surm on justkui palju tähtsusetum.

Asjaolu, et meie naabriks on riik, kus võim võib inimesi kohtuotsuseta ja hulgakaupa tappa, pole muidugi uudis. Nüüd ei puuduta need tapmised üksnes poliitilisi oponente, kelle mõju Venemaal on sisuliselt hävitatud, vaid sõnakuulmatuid liitlasi.

Konkreetselt Prigožini ja teiste Wagneri juhtide poolavalik tapmine oli vajalik selleks, et taastada Putini kõikuma löönud autoriteet ning saavutada FSB täielik kontroll riigis toimuva üle.

Venemaa ja sealsete rahvaste, sealhulgas meie hõimurahvaste võimalus näha tunneli lõpus vabadust ja demokraatiat võib kahjuks veel ahtamaks jääda.

Meie võimuses ei ole täpselt hinnata ja ammugi mitte mõjutada seda, milliseid reaktsioone see Venemaal kaasa toob. Venemaa ja sealsete rahvaste, sealhulgas meie hõimurahvaste võimalus näha tunneli lõpus vabadust ja demokraatiat võib kahjuks veel ahtamaks jääda.

Kuid Ukraina võitlus vabaduse nimel peab hoogu juurde saama. Esiteks pole karta Wagneri naasmist rindele ja teiseks on Ukrainale isegi kasulik, kui armeed juhivad edasi iseseisva mõtlemiseta kaitseminister Sergei Šoigu ning kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov. Ebaratsionaalne juhtimine ja Putini pidev sekkumine otsustesse vähendab venelaste võitlusvõimet.

Eesti kaitseväe endine luureülem Sten Reimann leiab Postimehe veebiväljaandes siiski, et augustis 2023 ei ole Ukrainal ega Venemaal otsustavat võimekust edu rindel enda kasuks kallutada. Eriti sõjaväelise ettevalmistuseta «eksperdid» kipuvad arvustama Ukraina armeed, sest vastupealetung ei edene nii kiirelt, nagu me kõik ootaksime.

Reimann ütleb, et kriitika põhineb tihti vääral probleemipüstitusel. Tegeliku edu saavutamiseks vajab Ukraina piisavaid ressursse ning maha tuleb võtta Ukrainale antud pikamaarelvadega kaasnev tingimus mitte kasutada neid Venemaa territooriumil. Too piirang võib olla loogiline poliitiliselt, kuid ta ei ole seda reaalses sõjas.

Seega on murrangu saavutamiseks endiselt vaja toetust Ukrainale suurendada. Ukrainat me saame aidata, aga Venemaa aitamine või tema muutmine ei sõltu praegu kuigivõrd läänemaailma tahtest. Või siis vaid nii palju, et Ukraina võit sõjas kiirendab Venemaal paratamatult tekkivaid valulisi protsesse.