JUHTKIRI ⟩ ERSP kumulatiivlaeng purustas müüri

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei (ERSP) valimisplakat aastast 1992: «Eesti tuleb tagasi». Foto: Eesti Ajaloomuuseum/muis.ee

• ERSP tegevus dikteeris vaimse vabanemise tempo.
• Poolikud lahendused heideti ühemõtteliselt kõrvale.
• Meie tänane poliitika jääb iseseisvuse taastamise ajale alla.

Iseseisvuse taastamise päeval on igati õige ja õiglane heita tagasipilk mitte ainult 20. augustil 1991 tehtud ajaloolisele otsusele, vaid ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomisele kolm aastat enne seda – 20. augustil 1988.

See oli kiirete muutuste aeg ja on tähelepanuväärne, millise tempoga heitis Eesti ühiskond endalt okupatsiooniaja kammitsad ning vabanes sovetiaja hirmudest. Kui algul ei suutnud paljud uskuda, et nüüd võetaksegi sinimustvalge lipp välja ega peatuta enne, kui Eesti iseseisvus on täielikult taastatud, siis iga kuu ja iga päevaga tuli uskujaid juurde.

Poolikud lahendused, mida esitati küll liidulepingu, küll kodakondsuse nullvariandi kujul, heideti ühemõtteliselt kõrvale.

ERSP oli selles protsessis tõelise müüripurustaja rollis. Seevastu pikaajalise ideoloogilise erakonnana hakkasid ERSP väljavaated kuhtuma niipea, kui tema nimes sisaldunud eesmärk – rahvuslik sõltumatus – oli mõne aasta järel imeliselt saavutatud.

Samuti ei tekkinud ERSP-l oma hiilgeajal eeldusi tõusta Eesti populaarseimaks erakonnaks. Ehkki ERSP seisukohad võeti laiapinnaliselt omaks, oli paljude jaoks psühholoogiliselt turvalisem toetada neid jõudusid, kes olid iseseisvusnõude esitamisel ettevaatlikumad ja pikatoimelised.

Lisaks eelarvamuste murdmisele tuli ERSP-l murda ka ENSV ajast pärit tsensuur, samuti sellega kaasa loksunud ajakirjanike enesetsensuur. Algul oli poliitilisel väljal ikka väga raske toimida, kui ringhääling oli nn peavoolu päralt ning vanema põlve ajakirjanikud pigem pelgasid dissidente. Kuid seegi muutus kiirelt.

Kui algul ei suutnud paljud uskuda, et nüüd võetaksegi sinimustvalge lipp välja ega peatuta enne, kui Eesti iseseisvus on täielikult taastatud, siis iga kuu ja iga päevaga tuli uskujaid juurde.

ERSP silmapaistvamaid poliitikuid Jüri Adams ütles tagasivaates Postimehele, et enne ERSP loomist oli vastupanuvõrgustik atomiseeritud ning koosnes mõneliikmelistest rühmadest, kuhu kuulusid erinevate elukutsetega mehed ja naised, noored ja vanad, kes koos veel «midagi ei teinud, kuid olid kangelaslikult Nõukogude võimu vastu.» Üksteist enamasti ei tuntud ja eriti ka ei usaldatud, sest kardeti provokatsioone.

Adams märgib samuti, et ERSP juhiks tõusnud Lagle Pareki suurim teene oli just «kõigi nende väikeste ja teotahteliste rühmade kokkuviimine». See aga tähendas juba teadlikult organiseerunud poliitikat.

ERSP järel hakkasid riburada mööda tekkima teisedki erakonnad. Nende moodustamisel võeti teadlikult üle vabas maailmas levinud ideoloogiad ning püstitati küsimus, millist poliitikat tuleb ajada siis, kui omariiklus on taastatud. Siin pole vaja näha konkurentsi esimesele müürimurdjale, vaid pigem loomulikku soovi, et parteisid peabki olema palju, mistap ei võinud ERSPd tema õiglases võitluses üksi jätta.

ERSP kiiluvees tekkinud rühmad jagasid valdavalt müürimurdja arusaamu iseseisvuse taastamise teede osas – mõned aga osutusid selle väljakuulutamise küsimuses isegi oluliselt tormakamaks.

Eesti riikluse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel realiseerus Eesti Kongressi ja selle juhtorgani Eesti Komitee kaudu. Eesti Kongress valiti õigusjärgsete kodanike registreerimise järel 1990. aasta hakul. 1991. aasta 20. augustil tuli aga ühine ja õigeaegne lahendus iseseisvuse taastamiseks, milles osalesid nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Komitee.

Toonast ühist otsust ning sellele järgnenud koostööd Põhiseaduse Assambleel tuleb pidada Eesti riigitarkuse säravaimaks saavutuseks.

Meie tänastel poliitikutel, kes alatasa destruktiivselt riidu kisuvad, on sellest palju õppida.