:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2023/08/18/15530630t1hf004.jpg)
Eesti riikluse ajaloos on üks tähelepanuväärsemaid sündmusi 35 aastat tagasi 20. augustil 1988. aastal vahetult enne südaööd Pilistvere kirikus vastu võetud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) põhikiri. Sellega loodi 104 asutajaliikme poolt mitte ainult esimene vaba ja sõltumatu partei Nõukogude Liidus, vaid ka organisatsiooniline alus Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.
Eve Pärnaste, erakonna üks peamisi algatajaid, meenutas: «See oli mulle kõrgemalt poolt antud, et ma käisin peale, et meil tuleb see otsus ära teha just 20. augustil! Kellaajaliselt jõudsime seda teha just enne südaööd, praktiliselt samal ajal, kui ülemnõukogu liikmed võtsid kolm aastat hiljem vastu riikluse taastamise otsuse.»
Vabadusvõitlus nõukogude okupatsiooni vastu algas kohe, kui 1940. aasta juuni lõpuks olid nõukogude võimuorganid tasalülitanud või likvideerinud kõik Eesti Vabariigi valitsusasutused, kui kaitsevägi oli neutraliseeritud ja president pantvangis. Okupatsiooni aastakümnetel oli alati neid, kes hakkasid võõrale võimule vastu.
Juba 1940. aasta juulis korraldas Jaan Tõnisson vastasrinna nõukogulikele pseudovalimistele riigivolikokku, mille eest maksis ta aasta hiljem oma eluga. Okupatsiooni esimestel aastakümnetel võideldi relv käes metsades, hiljem teistes võitlusvormides. Võitluse käigus hukkus ja vangistati palju vabadusvõitlejaid, kuid vastupanu ei katkenud hetkekski. See on väga oluline, et meil on alati olnud neid, kes riskisid oma eluga ning hoidsid elus katkematut sidet vaba Eestiga, mille olemasolu oli nõrgenenud okupatsioonirežiimi tingimustes võimalik taas avalikult kuulutada.
Hirvepargi koosolek taastas rahva julguse
1987. aasta suvel tuli kokku rühmitus Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille tuumiku moodustasid need, kes olid oma vaadete eest pidanud maksma vangilaagriaastatega.
Rühmituse 23. augustil korraldatud Hirvepargi miiting oli esimene poliitiline avalik üritus, mida võimuorganid laiali ei peksnud ning mis süstis eestlastesse lootust. Õnnestunud rahvakoosolek julgustas tegutsema teisigi ning sellele järgnesid Võru Sõltumatu Noortekolonni aktsioon Vabadussõja ausamba taastamiseks, muinsuskaitse seltside koondumine jne.
MRP-AEG
- Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) lõid 15. augustil 1987 Lagle Parek, Tiit Madisson, Jüri Mikk, Jan Kõrb, Heiki Ahonen, Ilse Heinsalu ja Mati Kiirend.
- 23. augustil 1987 korraldas MRP-AEG Tallinnas Hirve-pargis rahvakoosoleku, kus avalikult nõuti Molotovi- Ribbentropi pakti ja selle tagajärgede likvideerimist ehk Eesti Vabariigi taastamist.
- MRP-AEG oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eelkäija.
Ka võimunomenklatuuriga seotud eestimeelsemad tegelased said innustust ning nende panuseks sai Isemajandava Eesti idee välja käimine 1987. aasta septembris ja Rahvarinde algatamine 1988. aasta kevadel. Kuid vabadusvõitluse pealiini kandnud mehed ja naised organiseerusid sellel ajal juba julgemalt ja ulatuslikumalt, mis viiski oma poliitilise organisatsiooni, ERSP loomiseni aasta pärast Hirveparki.
ERSP
:format(webp)/nginx/o/2023/08/18/15530637t1hfc57.jpg)
- 1987. aasta 7. novembril tuli Vello Väärtnõu Pärnus välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomise ideega, öeldes esimesena avalikkuse ees välja mõtte, et Eestis on vaja luua rahvuslik partei ja võtta kommunistidelt võim.
- Väärtnõu välja töötatud esialgne programm sai ERSP loomise aluseks.
- ERSP asutamise kongress toimus 20. augustil 1988 Pilistvere kirikus. Asutajaliikmeid oli 104. Juhatusse valiti Mati Kiirend, Lagle Parek, Eve Pärnaste, Vello Salum, Erik Udam.
- ERSP nägi oma põhieesmärgina tingimuste tagamist eestlaste püsimajäämiseks rahvusena oma kodumaal. Selleks peeti vajalikuks taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel.
21. jaanuaril 1988. aastal tuli kokku ERSP asutamise algatusrühm, mis inspireerus ka MRP-AEG tegevusest. Eve Pärnaste meenutab, et aastavahetusel võttis temaga ühendust Vello Väärtnõu, kellel oli kaasas paberile pandud ettepanek asutada oma partei. Pärnaste sõnul oli kolm allkirja ka all: Väärtnõu ise, Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula. «Nad tulid minu juurde ja ma ütlesin, et nüüd sõidame kohe Erik Udami juurde. Öösel kell 2 jõudsime tema juurde. Mul oli täiesti selge, et ma pean sinna alla kirjutama, aga olin kindel, et sinna tuleb juurde tuua niipalju dissidente kui võimalik, et see mingi asi oleks. Erik oli nõus liituma.»
/nginx/o/2023/08/18/15530633t1h9492.jpg)
Esimene katse saada allkirju alla tartlastelt ei õnnestunud. «Mina keeldusin alguses allkirja andmast, kuna see plaan tundus hirmsasti ülepluhvitud,» meenutas Jüri Adams. «Enn Tarto õpilasena vaatasin ma neid asju alati sisuliselt. Ma ei näinud selle taga organisatoorset jõudu, et see partei päriselt ära teha. Kõige rohkem kartsin, et käiakse välja, kuid ei suudeta ellu viia.»
Ta tuletas ka meelde, et tollel ajal oli Nõukogude Liidus palju neid, keda nimetati «podpissantideks» – e.k «allkirjaandjateks» –, kes olid lihtsalt apoliitilised nimekad tegelased ja kes lootsid, et neid selle peale Liidust välja saadetakse.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/18/15530634t1hd7d6.jpg)
Eve Pärnaste sõnul jäi temagi lõpuks neljanda algatajana tegelikult esimeseks, sest teised said valida vangistamise või Liidust väljasaatmise vahel.
Tartus organiseerisid Jüri Adams ja Lagle Parek koos mõttekaaslastega Tartu rahu aastapäeva tähistamist 2. veebruaril. Viktor Niitsoo käis linna täitevkomitees miitinguluba taotlemas, kuid ei saanud. Võimud otsustasid aga reageerida nii, et miitingu kokku kutsumisega seotud Adams, Niitsoo, Andres Mäe ja Urmas Inno saadeti kaheks kuuks kordusõppustele Kaliningradi oblastisse. Teatavasti toimus 2. veebruaril siiski väga rahvarohke Tartu rahu aastapäeva tähistamine, mille takistamiseks oli saadetud kohale miilitsapataljon.
/nginx/o/2023/08/18/15530638t1h3d04.jpg)
Kohalikud kommunistlikud võimumehed siiski ei söandanud vägivalda kasutada. Sündmus oli aga Adamsi sõnul murranguline, sest selle järel hakkasid eestlased järjepanu avalikult tähistama märgilisi tähtpäevi, et tunda vabaduse tunnet, mida kohapeal käinud on hiljem nimetanud ka «Hirvepargi vaimuks».
Aprilli alguses Tartusse tagasi jõudnud Jüri Adams märkas kodunt linna poole kõndides tollase Lätte (praegu Lossi) tänava ääres plangul korduvalt suurte tähtedega kirjutatud ERSP. «See oli nagu ilmutis, sest teadsin, et mingit ERSPd tegelikult polnud siis olemas. Keegi ei tea, kes need tähed oli sinna teinud. Ma ei pidanud enne seda partei tegemist mõistlikuks plaaniks. Sain siis aga aru, et peame ERSP tegema ja andma sellele mõistliku sisu. Kohtusingi seejärel Lagle Parekiga ja mitme teise inimesega ning lõime korraldava toimkonna.»
Õnnestus ühendada vastupanuvõrgustik
Eesti vastupanumaastik koosnes Adamsi sõnul 2–5-liikmelistest rühmadest, kuhu kuulusid erinevate elukutsetega mehed ja naised, noored ja vanad, kes koos veel «midagi ei teinud, kuid olid kangelaslikult Nõukogude võimu vastu.» Kogu see vastupanuvõrgustik oli atomiseeritud, üksteist enamasti ei tuntud, teisi pigem ei usaldatud ja kardeti provokatsioone.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/18/15530635t1h16ff.jpg)
«Lagle Pareki suurim poliitiline teene toona oli kõigi nende väikeste ja teotahteliste rühmade kokkuviimine,» rõhutas Adams. Parek oli Hirvepargis välja kuulutanud kommunismiohvrite mälestusmärgi korjanduse ning kogus huvilistelt aadresse. «Inimesed hakkasid tema juures käima ning ta ise käis ka üle Eesti igal pool. Läbi Lagle said rühmitused üksteisega tuttavaks ning nii sündiski ERSP,» meenutas Adams.
Parek selgitas Postimehele, et oli alati selle poolt, et poliitika peab toimuma organiseeritult ning selleks on organisatsiooni vaja. ERSP saigi loodud õigel ajal ja tema sõnul päris õnnestunult. «See, et meie saime Eesti vabaks ilma laipadeta, on tulnud väga suurel määral sellest, et see oli organiseeritud,» kinnitas ta.
/nginx/o/2023/08/18/15530640t1hf2e4.jpg)
Tagantjärele neid sündmusi meenutades toonitab teenekas vabadusvõitleja: «Me ei teinud midagi öösel ja me ei teinud midagi lihtsalt tänaval ning tegime kõike organiseeritult.» ERSP korraldajad küsisid oma avalikeks üritusteks, kus seda nõuti, alati luba. «Ka esimese Hirvepargi [miitingu] organiseerimiseks küsisime luba. Meil ei lubatud seda õhtul teha, tegimegi siis päeval,» tõi ta näiteks ning rõhutas, et inimesed olid alati rahumeelsed.
«Hambaid sisse lüüa on kõige lihtsam, ainult et siis ei ole tulemust,» rõhutas ta veel. Ta lisas veel, et kõik algab sellest, et küsida endalt: kas tahame kakelda või rääkida? «Ma ei ole kunagi nii tahtnud, et kõik lihtsalt lõugaksid ja karjuksid ja keegi midagi ega kedagi ei kuula. Ajasime asju nii ning aeg näitas, et meil oligi õigus,» nentis ta.
/nginx/o/2023/08/18/15530632t1h3256.jpg)
Miks just Pilistveres toimus partei asutamine, sellel on mitu selgitust, kuid kindlasti olid otsustavad nii koguduse vaimuliku Vello Salumi järjekindel avalik rahvuslus ja okupatsioonivõimu kritiseerimine kui ka kiriku asukoht Eesti keskel. Korraldava toimkonna tegevus oli tulemuslik ja nii koguneski 20. augusti keskpäevaks kiriku juurde paarsada inimest. Külalistena olid kohal Muinsuskaitse Seltsi, Roheliste Liikumise ning loominguliste liitude ja mitme Läti organisatsiooni esindajad. Päev läbi toimusid tihedad arutelud ning tulemuseni jõutigi enne südaööd.
Pilistveres tekkinud vabaduse saareke
Üks ERSP asutajaid Kaja Tullus meenutas: «Ma tundsin Pilistveres noore tüdrukuna, et olen suure ajaloolise sündmuse juures. Kõik inimesed, kes seal olid, olid rõõmsalt elevil. Kogu see päev oli võimas ja inimesed mõtlesid ja elasid kõigele kaasa, mis toimus. Kui kirikus meie hümn kõlas, tulid meile pisarad silma. See algas 20. augusti hommikul ja lõppes keskööl – oli väga pikk tööpäev. Kõrval oli kaetud laud, kus kõik käisid aeg-ajalt midagi võtmas, kui kõht tühjaks läks. Seal inimesed suhtlesid omavahel, oli palju põnevaid jutuajamisi.»
:format(webp)/nginx/o/2023/08/18/15530631t1h084f.jpg)
Väljavõtted Tunne Kelami kõnest ERSP asutamisel: «ERSP asutamiseks rühmitunud isikud on jõudnud järeldusele: eesti rahva kriisist väljaviimise kiireim, realistlikuim ja perspektiivseim võimalus on rahvuslik-riikliku sõltumatuse võimalikult kohene taastamine. Jagades ühiskonna tervendamist taotlevate mitmesuguste jõudude (Rahvarinne, rohelised jt) muret ja toetades nende püüdlusi, loeb ERSP oma kohuseks säilitada nüüdses entusiasmipuhangus kaine, illusioonidevaba mõtteviis.»
/nginx/o/2023/08/18/15530639t1h8250.jpg)
«Lükkame otsustavalt tagasi katsed samastada Eestile sõltumatust taotlevaid algatusi «äärmuslusega». On kohatu ja ebamoraalne kasutada sääraseid argumente ainuvalitseva partei mitmesuguste organite poolt, kes on ise poole sajandi vältel teostanud Eestis võimu plaanipärast kuritarvitamist kõige äärmuslikemate jõuvahendite ja häbituma valepropaganda abil. ERSP tegevus on pigem katse siiani toimivat ametlikku äärmuslust järk-järgult pehmendada, tehes seda demokraatlikul, rahumeelsel teel.»
:format(webp)/nginx/o/2023/08/18/15530636t1h37e2.jpg)
«Sõltumatus resideerib kõikjal seal, kuhu kogunevad end vabana tundvad iseseisvalt mõtlevad inimesed, kus toimitakse omaenda läbikaalutud tõekspidamiste, mitte kroonulike mõttemustrite järgi. Nõnda laieneb vaimses, majanduslikus, kultuurilises ja sotsiaalses ühistöös kujunenud sõltumatute algatuste võrgustik, kuni rahva tervete jõudude ühine tahteavaldus vormib need saavutused juriidiliseks riiklikuks sõltumatuseks. Pilistveres on täna tekkinud üks vaba, iseseisva Eesti saareke.»
Kaja Tullus ERSP asutamisest: «See andis meie iseseisvumisliikumisele kindlalt hoogu juurde. Esimese järel on teistel alati lihtsam tulla. Selles seisneski ERSP eriti suur roll, et teistel oli siis võimalik seda järele teha, teistmoodi teha või lihtsalt kõrvale tulla. ERSP tegi ukse lahti.»