JUHTKIRI ⟩ Eestikeelsele haridusele hädapidurit panna on kuritahtlik

Päeva karikatuur 19.08. Foto: Urmas Nemvalts

• Oleme lasknud okupatsioonirežiimil Eesti venekeelsetes koolides kesta üle mõistuse kaua.
• Kõhklemiseks sisulisi põhjendusi pole, aga vabandusi jätkub.
• Põhimotiiv on noorte võrdsed võimalused ja eestikeelne kool on värav Eesti ühiskonda.

Suve hakul lõhkes uudis-pomm, mis teatas, et eestikeelsele haridusele üleminekuks on järgmisel aastal eelarvestrateegia järgi puudu 27 miljonit eurot. Rahandusminister ütles, et ei võta haridusministri täiendavat taotlust jutuks.

Väidetavalt on mure seotud õpetajakoolituseks vajalike stipendiumitega ning õpetajate palgakoefitsiendiga väljamakstavate lisasummadega – seega meetmetega, mis tagavad üleminekuks vajaliku kaadri.

Samal ajal kostab siiani ärevaid üleskutseid tõmmata eestikeelsele haridusele ülemineku tempole pidurit. Küll väidetakse, et aeglasemalt on odavam, küll näidatakse üles tõrksust reformi üksikute osade täitmise suhtes. Tallinnas on tehtud hädakisa, et lasteaedade ning põhikooli esimeste ja neljandate klasside üleminek eestikeelsele õppele alates tulevast aastast ei ole võimalik. Kriitikud – näiteks Keskerakonnast – kahtlevad vajalike õppematerjalide valmimises, rõhuvad õpetajate nappusele ning muretsevad nende õpetajate pärast, kes võivad puuduliku keeleoskuse tõttu töö kaotada.

Mingil juhul ei tohi valitsus selliste küsimuste puhul, või ka sisemise eelarvevaidluse ajel, nüüd lödiks muutuda. Probleemid on selleks, et neid lahendada. Iga viivitus on seda häirivam, et oleme lasknud okupatsioonirežiimil Eesti venekeelsetes koolides kesta üle mõistuse kaua – pühapäeval möödub 32 aastat taasiseseisvumisest.

Laupäevase lehe AK Fookuse osas olev usutlus haridus- ja teadusministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku juhi Ingar Dubolazoviga kinnitab, et kõhklemiseks pole sisulisi põhjendusi ning kõigi osutatud probleemide kallal käib töö.

Segregatsioon haridussüsteemis ehk inimeste eraldamine rahvuse alusel on kärpinud vene noorte võimalusi Eestis edasi jõuda.

Muu hulgas ütleb Dubolazov, et viimaste kvartalite jooksul on töötukassa toel asunud eesti keelt õppima rohkem haridustöötajaid kui varem mitme aasta jooksul. Pole kahtlust, et nii on see just tänu riigi väljendatud kindlameelsusele üleminek läbi viia.

Õpetajate puuduse lahendamiseks on vaja korraga panus teha mitmele meetmele ning keeleõpe on nendest üks. Samal ajal otsitakse võimalusi, et leida ja motiveerida uusi õpetajaid.

Kindlasti tuleb nõustuda sellega, et koolireformi põhimotiiv on tagada noortele võrdsed võimalused. Ka teadusuuringud kinnitavad, et eestikeelne kool on venekeelsest perest pärit laste jaoks värav Eesti ühiskonda. Just segregatsioon haridussüsteemis ehk sisuliselt inimeste eraldamine rahvuse alusel on kärpinud vene noorte võimalusi Eestis edasi jõuda. Ja seda nüüd juba mitme põlvkonna jaoks.

Poolikud ja ajatatud lahendused ei tööta. Kui kunagi paistis ahvatlev mudel, mille järgi tähendas eestikeelne gümnaasiumiharidus seda, et vähemalt 60 protsenti õppetööst käib eesti keeles, siis nüüd me teame, et selline «fifty-sixty»-süsteem on tekitanud jama. Too nõutav 60 protsenti eksisteerib pahatihti paberil. Samuti näitavad tulemused, et eesti keele kasutamiseks vajaliku B1 taseme on selle mudeli alusel saavutanud liiga vähesed koolilõpetajad. Värav Eesti ühiskonda on paljude jaoks lukus.

Eestikeelsele õppele üleminekul ei tohi me enam ühtegi hädapidurit näppida, vaid see tuleb ära teha.