Juhtkiri: isiklik ja avalik raha ei tohi segi minna

Maanteeameti suusalaagrid. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Maanteeameti peadirektor Tamur Tsäkko esitas eile lahkumisavalduse. See on seni teada olevate faktide valguses vast ainus helgem seik muidu üsna tumedavõitu loos, mis jõudis avalikkuse ette Äripäeva ajakirjanike töö tulemusel.

Nimelt veetis Tsäkko märtsi keskel koos kolleegidega Šveitsis lähetuses käies muu hulgas aega suusatades ja Genfi autonäitust külastades, kusjuures raha hotelli ja lennupiletite eest ning päevaraha maksis maanteeamet. Lisaks sõitsid kaks töötajat Šveitsi kohale maanteeameti bussiga, millega toodi ka suusavarustus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium alustas teenistusliku järelevalve menetlust, misjärel langetab minister lahkumisavalduse suhtes otsuse. Võime oodata vaid üht: et uurimine oleks läbipaistev ja otsus motiveeritud.

Muidugi on vastutajad olnud hinnangute andmises esiotsa pigem ettevaatlikud – loomulikult, täpsete asjaoludega tuleb end kurssi viia –, kuid selline ettevaatlikkus võib avalikkusele mõjuda ka katsena juhtunut pehmendada või isegi õigustada. Esimese hooga ennetava pressikonverentsi andnud Tsäkko otsus esitada lahkumisavaldus võttis neid pingeid maha, vähemalt saab ministri seisukoht kujuneda rahulikus keskkonnas.

Samas on ka selle loo puhul juba kõlanud väited, et «summa on ju tühine», «vaatame ikka inimlikult» või mis veel hullem, et «nii ju asjad käivadki». Sammuke siit edasi ja juba otsitakse võimalusi sõnumitooja hukkamiseks, olgu siis laristamise paljastaja ajakirjandus või näiteks riigikontroll. Küsimus pole ju õieti selles, kas eksimus on suur või väike, küsimus on teatud teguviisi hukkamõistmises.

Kardetavasti tähendavad nimetatud märgid, et nõukogudeaegne suhtumine riigi kaukasse elab meie ametkondades visalt edasi. Või on väljakujunenud bürokraatia tingimustes mingil moel uue alguse saanud.

Omamoodi kokkusattumusena on Tsäkko suusapuhkuse loos teatav paralleel meie kurikuulsaima suusaskandaaliga. Olgu rahvusvahelise spordiarbitraaži otsus Andrus Veerpalu kaasuses milline tahes, alaliidu seisukoht dopingu tarvitamise kui niisuguse suhtes peaks olema läbivalt tauniv. Paraku varjutab inimlikult mõistetav tahe oma sportlast kaitsta üldist hinnangut.

Niisamuti kukuks kehvasti välja, kui Tsäkko juhtumi kontekstis ei väljendaks kõrgemad riigiametnikud ja poliitikud sõnaselgelt nulltolerantsi isikliku ja avaliku raha segiajamise juhtumite suhtes. Ühiskonnale on niisugused signaalid hädavajalikud. Vastasel korral jääb mulje, nagu mõnikord öeldakse spikerdamise puhul: tohib küll, kui vahele ei jää.