JUHTKIRI ⟩ NATO: tahan lennata, aga mitte veel eriti kõrgelt

Päeva karikatuur 13.07.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• NATO liikmesuse kompensatsiooniks lubati Ukrainale G7 riikide tugevat abi.
• Volodõmõr Zelenskõi ütles, et G7 lubadused NATO liikmesust ei asenda.
• Nüüd tuleb teha kõik, et hoida ära ukrainlaste pettumine lääneliitlastes.

Kui NATO Vilniuse tippkohtumine pole edukas, võiks see olla vähemalt kasulik – nii kirjutas analüütik ja endine Poola suursaadik Eestis Tomasz Chłoń nädalapäevad tagasi (PM, 4.07). Tõepoolest, erilist joviaalsust keegi osalistest kohtumise lõppedes ei tundnud.

Lõppkommünikee jäi Ukraina liitumisväljavaate osas hillitsetuks. NATO peasekretär Jens Stoltenberg lubas Ukrainale võimsat positiivset sõnumit, aga tuli see, mida kõik varemgi teadsid. «Ukrainale antakse alliansiga liitumiskutse siis, kui liitlased on nõus ja tingimused on täidetud. Ukraina julgeolek on liitlastele ja alliansile väga tähtis.»

Märkamata ei jäänud, et liitlastel olid erinevad seisukohad ning lõppsõnastuse üle käis terav vaidlus.

Kohe lubati Ukrainale justkui kompensatsiooniks G7 riikide tugevat abi, mis tagab «kaitse kõikjal maal, õhus ja merel», nagu ütles USA president Joe Biden. Jääb mulje, et selle, mis saab tippkohtumise järel olla «kasulik», usaldas NATO sedapuhku olulisel määral just suurriikide klubi teha. Tõsi, esialgu on tegemist vaid lubadusega.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi esimene reaktsioon oli, et G7 lubadused NATO liikmesust ei asenda. Siiski nimetas ta G7 lubadust «Ukraina julgeolekuvõiduks» ning ütles, et Ukrainast saab NATO liige pärast sõja võitu.

Jätkub seega NATO soov hoiduda otsesest sõjalisest konfliktist Venemaaga, aga jätkub ka lääneriikide sõjaline abi Ukrainale. Üllatusi ei sündinud, kuid päris tühjade kätega Ukraina president Vilniusest koju ei lähe.

Kui Ukraina liikmesuse peamiseks takistuseks kujuneb see, et riik on sõjas, siis on Kremli järeldus, et sõda Ukrainaga ei tohi lõppeda.

Nüüd on oluline, et toetussõnumile järgneksid kiired praktilised teod. Vastasel juhul jääb Ukraina ühiskonna ja rindel võitlevate sõdurite jaoks kõlama pettumust valmistav signaal – et «nad ikkagi ei taha meid NATOsse». Sellist pettumist lääneliitlastes pole kindlasti vaja.

Teine oht, mis läbi kumab, on seotud järeldustega, mida Kreml võib enda jaoks teha. Kui Ukraina liikmesuse peamiseks takistuseks kujuneb see, et riik on sõjas, siis on Kremli järeldus, et sõda Ukrainaga ei tohi lõppeda. Ukraina jaoks pole aga sõja lõpp rohkem ega vähem kui kogu territooriumi vabastamine, Krimm kaasa arvatud.

Ukraina liitumise kindel ajakava, mida osa liitlasi riskantseks pidas, võinuks Moskvat kiiremini sisemistele muutustele survestada. Ajakava puudumine võib ka taas ellu äratada mitmesugused pooliku rahu algatused – sedapuhku Ukrainat NATO liikmesusega peibutades.

Vilniuse kommünikee tõlgendus ei tohi takerduda järeldusse, et sõjast väljumine ongi Ukraina ainus ja peamine tingimus NATOga liitumiseks. Otsesõnu seda ju öeldud polegi.

Unustada ei või seda, mida mõnikord kutsutakse sõja «teiseks rindeks». Ehk Ukrainal on vaja jagu saada korruptsioonist ning varem sügavalt juurdunud Moskva mõjuagentidest. Vaja on olulisi reforme. Kuni sõja võit venib, võiks just edu «teisel rindel» muutuda tugevaks NATO-kõlblikkuse argumendiks.

Eesti on kõigil tasanditel soovinud tugevamat ja ühemõttelisemat toetust Ukrainale. Siiski ei pea me pidama Vilniuse tulemusi päris ebaõnnestumiseks, vaid pigem olukorraks, kus suur hulk tööd ja jõupingutusi seisab ees. Siit tuleb nüüd kiirelt edasi minna, mitte tagasi vaadata.