Maarja Vaino ⟩ Aastaid kulutame võhma lõimumisküsimustele, kuid meie oma Eesti aines on vaeslapse seisus

Laste ja noorte pärimuspäevad "Laste oma folk" Salutagusel Foto: Dmitri Kotjuh

Tänavu novembris tähistab 85. sünnipäeva Hando Runnel, mees, kes lisaks omaenda suurepärasele luulele ja esseistikale on eestlastele andnud imetlusväärse raamatusarja «Eesti mõttelugu». Tänu sellele on igal eestlasel käepärane võimalus lugeda ja kogeda meie kultuuriloo sügavust ja laiahaardelisust. Tunnetada, et me pole eile sündinud, vaid oleme kultuurrahvana iseseisev nähtus. Eesti elu ja olemuse mõtestamisel on auväärne traditsioon, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Suurejooneline raamatusari on aga ainult üks samm. Järgneb paratamatult küsimus, kas seal avaldatud mõtteid loetakse ja kes seda teeb ning kuidas see omakorda mõjutab meie praegust mõtlemist, ajataju ja kultuuriruumi. Siinkohal tahaks lausa statistikat teada, mitmel ülikoolikursusel on «Eesti mõttelugu» kohustuslik lugemisvara.

Sealt edasi liigub mõte laiemale pildile, üldhariduskoolidele. Hiljuti ilmus siinsamas Postimehe veergudel Mari Kleini suurepärane artikkel «Eesti lugu koolide õppekavasse», kus autor kirjutab: «Kas ei oleks eesti koolidesse tarvis kõiksuguste õppeainete kõrvale sellist, mis õpetaks meile kompaktselt meie oma lugu, Eesti lugu: ajalugu ja geograafiat, folkloori, käsitööd, kirjandust, (all)keeli ja kombeid, vanaema aias kasvanud taimede ja vanaisa kurgisoolamise nippideni, kui soovite. Kõike seda, mis oli oluline meie esivanematele, kelle pärandit me lauluväljakul uhkuse ja rõõmuga edasi kanname.»