/nginx/o/2021/08/25/14018609t1h5dac.jpg)
/nginx/o/2023/06/02/15363220t1ha176.jpg)
- Lääneranna kaasus on ebaõnnestunud haldusreformi «tulemus».
- On ülimalt lühinägelik hävitada kogukonda koos hoidev haridus- ja kultuuritaristu.
- Õige OMAvalitsus omadega nõnda ei käituks.
Metsküla kool sai aasta kooliks. Rahvas valis. Kogukond pingutas. Akadeemikudki toetasid. No tahaks nüüd näha, kas 8. juunil volikogu mõisahärrast ninamehega eesotsas julgeb ikka väita, et ei leia valla 6-miljonilisest hariduseelarvest 30 000 külakooli pidamiseks. Kusjuures valla muuseumide eelarve on lausa 900 000 eurot, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.
Metsküla kooli juhataja Pille Kaisel ei ole kangekaelne, nagu kirjutab Andrus Karnau. Ülikoolikaaslased mäletavat Pillekat nutika, üdini ausa ja alati kompromissitu ülekohtu ja rumaluse vastu väljaastujana. See väikest kasvu tüdruk võis silma pilgutamata endast kaks korda suurema mehemölaka sõnadega sõelapõhjaks lasta. Nii et Metsküla koolijuht võib oma kogukonna haritlaste toel Lääneranna vallas gastrollivatele juhtametnikele ja poliitikutele üksjagu karm vastane olla küll.
Lääneranna kaasus on aga järgmine ebaõnnestunud haldusreformi «tulemus». Läänerannat pole tegelikult olemas. See ei ole isegi sotsiaalne konstrukt, vaid vallajuhtide projekt, millega lõhuti ajalooline Läänemaa. Muide, 1950ndatel klopsisid kommunistid 11 aastaks kokku umbes samades piirides Lihula rajooni.
Pole siis imestada, kui Lääneranna valla arengukava muretseb: «Jätkuvalt suurim väljakutse on endiste Hanila, Koonga, Lihula ja Varbla valla sisuline ühendamine Lääneranna vallaks ning valla elanikes Lääneranna valla «meie»-tunde loomine.» Kes seda identiteeti peavad ehitama? Mujalt käivad juhtametnikud? Nad võivad ju isegi olla oma valdkonna asjatundjad, aga neil ei ole inimeste usaldust.
Lääneranna valla arengukava muretseb: «Jätkuvalt suurim väljakutse on endiste Hanila, Koonga, Lihula ja Varbla valla sisuline ühendamine Lääneranna vallaks ning valla elanikes Lääneranna valla «meie»-tunde loomine.» Kes seda identiteeti peavad ehitama?
Ei saagi olla, kui 15 aastaga ligi kolmandiku elanikkonnast kaotanud Lääneranna vallavalitsus käib oma kogukondadega kohut. Inimestega, kes tahavad seal elada ja oma lapsi kodu lähedal koolitada. Kusjuures valla visioonis on «keskseteks võtmesõnadeks inimkesksus ja hoolivus».
Lihulasse uue toru-kooli hoone rajamine ei loo uut kvaliteeti, ega too elanikke juurde. Vastupidi, see annab väikekoolide sulgemisel põhjuse lahkumiseks kaugtöölistest elanikel, kes on valinud elukoha just Metsküla kooli pärast, mis on end tõestanud – õpilasi tuleb juurde.
Outi Autti uuris Soome külakoolide sulgemist ja järeldas: «Külakooli sulgemine kiirendab elu närbumist ümbritsevas maapiirkonnas: vähendab küla «sisserände atraktiivsust», suurendab potentsiaalselt väljarännet ja viib allakäiguspiraalini, kus ka ülejäänud teenused külas kaovad.» See on ilmselt üks põhjus, miks Soome maapiirkonnad kahanesid kiiremini kui Norras ja Rootsis. Olli Lehtonen aga lisab, et kooli säilitamisest elanike maal hoidmiseks ainuüksi ei piisa. Vaja on ka teenuseid ja töökohti mõistlikus kauguses, mille eelduseks on omavalitsuste arengu- ja investeerimisvõime. Seda väikestel KOVidel pole ega tule.
Kolmekümne ja eriti saja aasta vaates Eesti elanikkond kasvab. Oleks ikka ülimalt lühinägelik hävitada kogukonnad ja neid koos hoidev haridus- ja kultuuritaristu. Seda kipub aga nii mõnigi haldusreformijärgne vald tegema, kus endised vallakogukond on tülli pööranud. Need ei ole OMAvalitsused. Seda Metsküla kooli ümber koondunud kogukond oma südikusega nüüd tõestaski. Tubli, Pille!