Varro Vooglaid ⟩ EKRE fraktsioon ei huvitu Pakosta liivakastimängudest

Varro Vooglaid. Foto: Sander Ilvest

• Pakosta väljaarvamine traditsioonilise perekonna ja abielu toetusrühmast oli põhjendatud.
• Parlamendiliige ei peaks astuma toetusrühma, mille tegelikke eesmärke ta ei jaga.
• Iroonilisel kombel on Pakosta ise see, kes ei salli aruteluvabadust.

Liisa Pakosta (Eesti 200) heidab oma artiklis EKRE fraktsioonile ette soovimatust osaleda aruteludes selle üle, mida kujutavad endast perekond ja abielu. Tema sõnul tundvat EKRE fraktsioon temaatilise arutelu suhtes koguni kabuhirmu. Paraku on Pakosta etteheide ebaadekvaatne ja tõde on palju lihtsam: EKRE fraktsioon ei soovi osaleda Pakosta liivakastimängudes, kirjutab riigikogu EKRE fraktsiooni liige ning loomuliku ehk traditsioonilise perekonna ja abielu toetusrühma esimees Varro Vooglaid.

Pakosta pahameele taustaks on tõsiasi, et arvasime ta hiljuti riigikogus asutatud loomuliku ehk traditsioonilise perekonna ja abielu toetusrühmast välja. Samas oli see ainumõeldav samm, kuna Pakosta asus juba toetusrühmaga liitumise päeval meedia vahendusel kuulutama poolehoidu nn homoabielu seadustamisele ehk just sellele ideoloogilisele projektile, mille vastu seismiseks sai toetusrühm kokku kutsutud.

Pakosta jutt, et tema väljaarvamine toetusrühmast, mille eesmärke ta ei jaga, on võtnud ära võimaluse temaatiliseks aruteluks, ei kannata kriitikat. Tegelikult on tal endiselt olemas võimalus arutada teiste parlamendiliikmetega ükskõik milliseid küsimusi, aga toetusrühma siseselt arutatakse mitte selle üle, millistest eesmärkidest peaks toetusrühm lähtuma, vaid selle üle, kuidas toetusrühma asutamise lähtekohaks olevate eesmärkide eest seista.

Kui Pakosta astuks näiteks Ukraina iseseisvuse toetusrühma, aga asuks samal päeval avalikult kuulutama, et ta pooldab Ukraina iseseisvuse likvideerimist, siis oleks üksnes loomulik ta sellest toetusrühmast välja arvata. Just samuti oleks loomulik arvata ta välja eesti keele püsimajäämise toetusrühmast, kui ta kuulutaks toetusrühmaga liitumise päeval, et pooldab eesti keele kõrval ka vene keelele riigikeele staatuse andmist.

Kõigil parlamendi liikmetel on võimalik rajada just sellistest eesmärkidest lähtuvaid toetusrühmi, mida nad peavad vajalikuks, aga hea poliitilise kultuuri elementaarseks osaks peaks olema arusaamine, et parlamendi liikmed ei astu toetusrühmadesse, mille eesmärke nad tegelikult ei toeta ning millele nad räägivad oma avalikes sõnavõttudes otseselt vastu.

Iroonilisel kombel on konservatiive arutelu pelgamises süüdistav Pakosta ise see, kes ei salli aruteluvabadust.

Iroonilisel kombel on konservatiive arutelu pelgamises süüdistav Pakosta ise see, kes ei salli aruteluvabadust. Nimelt kirjutab ta oma artiklis, et riigikogu liikmetel pole mitte mingisugust moraalset õigust pidada samast soost isikute vahelisi seksuaalseid suhteid ebaloomulikuks. Jään kategooriliselt eriarvamusele. Just nagu Pakostal on õigus pidada selliseid suhteid loomulikuks, on teistel riigikogu liikmetel täielik õigus pidada neid ebaloomulikuks.

Ju tahaks aga Pakosta hoopis seda, et talle ebameeldivate seisukohtade väljendamise saaks maha suruda. Samal ajal kui konservatiivid kaitsevad kindlalt sõna-, usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, pooldab Pakosta nn vaenukõne keelu laiendamist ning seeläbi eelduste loomist kriminaalmenetluse kasutamiseks nimetatud vabaduste ja vaba arutelu lämmatamiseks.

Soome kogemusest teame hästi, millised suundumused kõnealuse seadusemuudatusega kaasneksid. Teatavasti peetakse meie naaberriigis juba mitmendat aastat kriminaalmenetlust kristlasest parlamendi liikme Päivi Räsäneni üle, kuna ta on nimetanud homoseksuaalseid suhteid ebaloomulikuks ja seetõttu ebamoraalseks – ehk just selleks, milleks Pakosta sõnul pole ühelgi parlamendi liikmel mingisugustki moraalset õigust homoseksuaalseid suhteid nimetada.

Nn vaenukõne keelu laiendamist ihalevad poliitikud ja parteid soovivad, et ka Eestis saaks hakata karistusvõimu kasutama ideoloogiliselt ebasoovitavaks arvatud veendumuste ja seisukohtade mahasurumiseks. EKRE fraktsiooni liikmena võin aga kinnitada, et sellele suundumusele seisame vastu kõiki võimalusi kasutades – just nimelt selleks, et meie kodumaal säiliks võimalus riiklikke karistusi kartmata vaba arutelu pidada.

Liisa Pakostal soovitan aga käituda viisil, mis ei naeruvääristaks parlamenti. Erimeelsused riigikogu liikmete vahel on loomulikud, aga nende erimeelsuste teostamine tõe moonutamise ja lapsikute intriigide teel ei ole seda mitte.