Kirjutasin siinsamas poole aasta eest, et õpetajate palk on omamoodi sotsiaalne eksperiment. Katse, mis näitab, kas meie kodanikuühiskond on juba nii tugev, et karmi Jürgeni kindlas haardes oleva riigi rahalaeka rauad kas või paari protsendi jagu avada. Toona seda ei juhtunud.
Tänavu jäi õpetajate palk endiseks – seda hoolimata jõulisest toetuskampaaniast Facebookis ja paarisajapealistest miitingutest.
Aasta lõpus tundus, et on läinud nii nagu alati – ametiühingud teevad küll suuri sõnu, kuid läbirääkimistelaua taga ei saavuta midagi. Lisaks paistis, et raudne nõue tõsta õpetajate palka 20 protsenti on vindi ülekeeramine olukorras, kus enamiku inimeste töötasud on külmutatud kärbitud tasemel.
Kuid seekord pedagoogid ei alistunud. Esimest korda üle aastate mindi juttudest kaugemale ning tulemust võisime näha nädala eest nii enda kodukoha koolis kui miitingul Vabaduse väljakul.
Seekord valitsus kuulas. Rahakoti raudu ei avanud küll mitte Jürgen, kuid ka Jaak sobis selleks väga hästi. Sai teoks vana tõde, et küsid palju, saad natuke, küsid vähe, ei saa midagi.
Kuigi järgmise aasta riigieelarve eelnõu pole veel esitatud ning päris 20-protsendist tõusu ei paista, võib sotsiaalse eksperimendi õnnestunuks lugeda – haridusminister Jaak Aaviksoo pani n-ö pea pakule ja tundub, et ka IRLi võimupartner Reformierakond on otsustanud õpetajatele lisaraha välja joonistada.
Kuid eksperimendi käigus ilmnes veel teinegi, universaalsem tõdemus. Lõpuks leidus toimiv moodus, mille abil saab kodanikuühiskond ja/või opositsioon valitsusega dialoogi pidada ja midagi saavutada. Tõsi, selles kahekõnes vestlevad rusikad, kuid vähemalt ei vehelda enam teineteisest mööda ja jõutakse ka tulemuseni.
Nii jõulistest isiksustest nagu Andrus Ansip ja Jaak Aaviksoo koosneva valitsusega ei ole ju olnud mõtet rääkida, sest kogemus näitab, et sind ei kuulata, ega ole mõtet ka neile kirjutada, sest sind ei loeta.
Kuid ühiskonnaga jõu keeles suhtlemine on ohtlik ja eelkõige valitsus peab aru saama, mis on selle pikaajalised tagajärjed. Kui rahvas mõistab, et neid kuulatakse vaid tänavatel, võib nädala eest juhtunu muutuda erandist reegliks. Lõputult ei saa järeleandmisi teha ning kui hakkad mingi hetk «ei» ütlema, on samm edasi juba «Ansipi režiimi» kukutamine.
Seega on see Eesti riigi tuleviku huvides, et valitsus õpiks tugevnenud kodanikuühiskonnaga laua taga suhtlema ja kokku leppima. Jääb vaid oodata ja vaadata, kas teerullijuht suudab ka jalgratta sadulas hakkama saada.