Peeter Espak ⟩ Kui abielu pole mehe ja naise liit, siis pole see abielu

Ben Rodriguez, Mitch ja Benjamin Rolam on kolm elukaaslast, kes soovivad saada kõik oma nime kolmekesi surrogaatemaga saadud tütre sünnitunnistusele. Foto: Instagram

• Abielu mehe ja naise vahel tuleneb inimese kui bioloogilise liigi paratamatusest.
• Sooneutraalne abielu avab tee täiesti uute «abieluvormide» nõudmiseks.
• Iga revolutsioon hakkab varem või hiljem sööma oma lapsi ja kukub kokku.

Sooneutraalse abielu tulek tähendaks paratamatult seda, et abielu kui ühiskondlik institutsioon olekski riigi silmis tühistatud, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.

Abielu on selle teadolevalt vanimatest vormidest alates olnud alati defineeritav ühemõtteliselt. Tegu on ühe naise ja ühe mehe ühiskondlik-majandusliku liiduga, mille eesmärgiks on omavahel järglaste saamine, nende kasvatamine ning sellel eesmärgil tekkinud perekonna majandamine. Kindlasti on abielude tekkel kõige varajasematest vormidest peale mängid oma rolli ka armastus või kirg kahe eraldi soost osapoole vahel. Kuid «armastus» kui selline pole olnud üldjuhtumil abielude sõlmimise juures kunagi (ainu)määravaks teguriks.

Armastuse kui peamise motivaatori olemasolu abielu tekkeks või ka kestmajäämiseks on pigem ikka ja jälle olnud rohkem poeetiliseks või ka filosoofiliseks ideaaliks. Abiellumise eel võibolla tekkinud kirg või armastus – väljaarvatud väga erandlike indiviidide tõelise klappimise korral – taandub lõpuks ikka kas teineteistmõistvaks sügavaks sõpruseks, mugavuslikuks koosluseks või ka praktiliseks koostegutsemiseks järglaste kasvatamisel ja sealt edasi juba järglaste laste arengu toetamisel. Tänapäeval pigem massiliseks muutunud abielulahutused on samuti läbi aegade ikka olnud, nagu ka eri vormides kärgperede tekked.

Abielu mehe ja naise vahel tuleneb inimese kui looma ja bioloogilise liigi paratamatust olekust ning sõltumata sellest, millised on parasjagu kehtivad juriidilised või ka usulised normid ja tõekspidamised.

Erandeid naise ja mehe järglaste saamise ja kasvatamise eesmärgil moodustuvale kõige väiksemale ühiskondlikule üksusele ehk abielurituaali kaudu või ka ilma selleta tekkivale perekonnale võib ehk leida mõne pisihõimu või subkultuuri juurest, kuid üksikud kõrvalekalded ei ole ülekantavad inimese kui bioloogilise liigi käitumismudelile. Ka mitmenaisepidamised ja haaremid patriarhaalsetes ühiskondades on läbi ajaloo peegeldanud eelkõige pisikese võimueliidi elukombeid ning ei iseloomusta ühiskonda laiemalt.

Ülimat monoteistlikku kõrgeimat väge austavate religioonide juures sai abielu aga tõepoolest omale juurde ka usulise või isegi pühaliku aura. Selliseks abielu edasiarenduseks võib pidada ka kristliku, kuid juba enne seda näiteks juutide abielu hingelist iseloomu, mille kohaselt omandavad naine ja mees abielludes omale ühe lihana või isegi ühtse (kaksik)olendina jumala palge ees kokkuliidetud püha aura.

Nagu ka armastus, nii on pühadus abielu puhul küll ühiskondlikku sidet põhjendavaks või alalhoidvaks ideaaliks, kuid pole abielu tekkimise ega ka säilimise põhjuseks.

Kuid ka selline uuem alles mõned tuhanded aastad tagasi tekkinud vaimne liit monoteistliku jumala vaimus ja palge ees on oma praktilise külje pealt ikkagi majanduslik üksus, mille eesmärgiks ning olemasolu õigustuseks on järglaste saamine ja nende kasvatamine. Ka tõeliselt «vagas» kristlikus abielus ei ole igapäevatoimetused läbi ajastute jätnud palju võimalusi perekonna jumaliku pühaduse või vagaduse üle filosofeerimiseks. Lapse nutt ja kisa-kära ei anna selleks lihtsalt vaba momenti.

Nagu ka armastus, nii on samuti kristlik pühadus abielu puhul küll ühiskondlikku sidet põhjendavaks või alalhoidvaks kõrgemaks ideaaliks, kuid pole selle abielu tekkimise ega ka säilimise põhjuseks. Sest abielu mehe ja naise vahel tuleneb inimese kui looma ja bioloogilise liigi paratamatust olekust ning sõltumata sellest, millised on parasjagu kehtivad juriidilised või ka usulised normid ja tõekspidamised.

Kui Jüri Adamsi paarkonnaseadus ja ka Reformierakonna programmis toetatud kooseluseaduse lõplik vastuvõtmine jätaks mehe ja naise abielu riigi silmis siiski alles, siis sooneutraalse abieluvõrdsusliku liidu puhul (mida roheliste poolt aastal 2020 välja käidud ideestikku kasutusele võttes on kindlalt toetama asunud Eesti 200 ja abieluvõrdsuse nime all ka sotsid) tühistaks abielu kui traditsioonilise riiklikult tunnustatud institutsiooni. Seda eriti Eesti 200 poolt välja käidud sooneutraalsuse printsiibi taustal, mille kohaselt «mees» ja «naine» asendatakse seadusandluses terminiga «inimene», mis on selgelt seadusepügalat eraldi välja tuues nende programmis ära sõnastatud: «Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

Ei saa korraga olla abieluvormi, kus ühes osalevad sooliselt defineeritud osapooled – olgu eri või samad sood, teises aga sood puuduvad. Sugu kas on või ei ole selgelt fikseeritud tähendusega juriidiline kategooria. Taotlemisel on aga soofluiidne abielu, millise ideestiku tulemuseks on ähmastatud nii mõisted «mees» ja «naine» ning ühtlasi ka inimliigile paratamatult omane binaarne sooidentiteet. Sellele on muide vastu ka just väga paljud samasoolistes kooslustes elavad või seda soovivad isikud ise, kes tahaks endiselt kahe soo kindla defineerimise jätkumist.

Ei saa korraga olla abieluvormi, kus ühes osalevad sooliselt defineeritud osapooled – olgu eri või samad sood, teises aga sood puuduvad.

Tänane propageeritav sooneutraalsus on revolutsioonilise liikumise rünnak binaarse ja ka liigilise soo- ja abielumudeli vastu, millega kaasneks ühtlasi paratamatult ka mõistete «ema» või «isa» ja ka «õde» või «vend» ja teiste sugulusterminite ähmastumine või kaasnevates seadustes neutraalseks tühistamine. See võimaldaks aga tekkinud radikaalses uues ühiskondlikus ruumis edaspidi liikuda praegu mõeldamatute «abieluvormide» poole.

2021 loodud kuju  paigutati äsja Taanis Aarhusis asuva Soolise Võrdõiguslikkuse muuseumi (KØN) ette, muuseumi nimetati varem Naiste Muuseumiks (Kvindemuseet). Foto: KØN

Sooneutraalsus, tühistades eri soost vanemate mõisted, viib paratamatult tulevikus ka küsimuseni, et miks ei võiks omavahel abielluda lähisugulased. Ärgu räägitagu, et selline võimalus oleks totter ja seetõttu ei saabu kunagi. Nähtused, mille üle arutame sotsiaalse õigluse kontekstis täna, tundusid veel 10 aastat tagasi hullumeelsed.

Mitmikabielu seadustamise nõuded progressiivide poolt armastust-ei-saa-keelata-ära-argumendiga on ainult aja küsimus.

Polüamoorsus (mitmikarmastus) kui postkapitalistlik ja jagamismajanduslik peremudel on ka Eestis rääkimata läänemaailmast juba ammu tulevikualternatiivina välja käidud ning kui abielu eristaatus on sooneutraalseks muutmisega tühistatud, siis mitmikabielu seadustamise nõuded progressiivide poolt armastust-ei-saa-keelata-ära-argumendiga on ainult aja küsimus.

Ja kui 1970. aastatel koostasid petitsioone näiteks pedofiilia lubamiseks Michel Foucault ja äärmusorganisatsioonid, siis tänaseks väljendavad sarnaseid ideid juba ÜRO Inimõguste Ülemvoliniku Ameti koostööpartnerid.

Heaks näiteks on äsjane Rahvusvahelise Juristide Komitee (International Commission of Jurists (ICJ)) spetsiaalselt naistepäevaks avaldatud tegevuskava-raport pealkirjaga «8. märtsi printsiibid inimõigustepõhiseks lähenemiseks kriminaalõigusele, mis seotud seksuaalsuse, paljunemise, narkootikumide kasutamise, HIVga, kodutuse ja vaesusega». Raporti suunised, mida soovitatakse kui normi tulevaseks seadusandlikuks arenguks riikidele, kirjutavad muuhulgas ette mistahes vabatahtliku seksuaalse läbikäimise dekriminaliseerimise peaaegu ükskõik millisel juhul.

Kõigi konsensuslike seksuaalsuhete legaliseerimine tähendaks aga ühtlasi ka survet sugulasabielude lubamiseks. Seksuaalsuhete lubamine teismelistega (lugedes nõusoleku arvesse võtmisel aluseks eeskätt lapse küpsust ja enda nõusolekut, mitte aga eri riikide poolt seadustes sätestatud eapiiri) loob aga eeldused lapsabielude seadustamiseks ka Euroopa õigusruumis. Olgu kasvõi eri islami- või hõimukultuurides esinevate abielutavade võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise sildi all.

Kõigi konsensuslike seksuaalsuhete legaliseerimine tähendaks ühtlasi ka survet sugulasabielude lubamiseks.

Raporti nõue mitte kriminaliseerida ka «mitteekspluateerivat» surrogaatemadust tekitab kindlasti seaduslikus abielus olevatele samasoolistele paaride «võrdsete õiguste» kaitse sildi all võimaluse inimkaubanduse teel soetatud laste hankimiseks. Näiteks uudis hispaanlanna kohta, kes surrogaatema kasutades sai lapse oma enda surnud pojaga, jõudis alles äsja ka meie meediasse. Sooneutraalne abielu teeb lahti tee selliste «perekonnavormide» nõudmiseks, mida valdav osa ühiskonnast peab praegu täiesti vastuvõetamatuks.

Surrogaatemaduse dekriminaliseerimine tekitab kindlasti seaduslikus abielus olevatele samasoolistele paaride «võrdsete õiguste» kaitse sildi all võimaluse inimkaubanduse teel soetatud laste hankimiseks.

Kogu ühiskonda radikaalselt ümbertegevat ja traditsioonilist täielikult tühistavat «8. märtsi printsiipe» põhjendatakse aga püsivas edasiarenemises olevate võrdsete õigustega, mis olla ülimuslikud mistahes riigi seaduste ees ning millele tuleb allutada mitte ainult kriminaalõigus, vaid üldse kõik riigis kehtivad tsiviilseadused ja normid.

Iga revolutsioon hakkab aga paratamatult oma lapsi sööma, misjärgselt kukub nagunii varem või hiljem kokku. Olukorras, kus abielu mehe ja naise vahel on riigis juriidiliselt tühistatud, omandaks heteroseksuaalne abielu tõepoolest omale pühaliku aura ja vaimse tähenduse moel, mida abielul pole tegelikult sekulariseerunud ühiskonnas ammuilma enam olnudki.

Heteroseksuaalne abielu ei kao seni, kuni püsib inimkond liigina. Seda abieluriituse kaudu registreerima jääksid aga riigi asemel ainult traditsioonilised kristlikud kirikud, kellele ideoloogiliste ettekirjutuste ja käskude andmiseks poliitilisel võimul kiriku ja riigi lahutatuse tõttu hoovad puuduvad.