:format(webp)/nginx/o/2023/04/09/15245983t1h5c79.jpg)
Teadust eirates paneb arstkond praegu toime meie aja kõige raskemaid eetikarikkumisi. See peab lõppema, kirjutab teadlane ja praktiseeriv psühholoog Jordan Peterson.
Mis on naine? See on meie aja määrav küsimus ja nüüdseks kurikuulsa dokfilmi pealkiri («What is a woman?»), mis näitab, kui lai on poliitiline kuristik, mis lääne ühiskonda lõhestab. Järgnev on minu kui teadlase ja praktiseeriva psühholoogi vastus, mis võtab kokku praegused teaduslikud arusaamad selle kohta.
Alustame põhitõdedest. Sooline diferentseerumine bioloogilisel tasandil – kust kogu naise ja mehe dihhotoomia pärineb – toimus kaks miljardit aastat tagasi, palju varem, kui tekkis närvisüsteem (see juhtus kõigest 600 miljonit aastat tagasi). Sooline jaotus oli faktiline tõsiasi juba enne, kui meie taju-, motivatsiooni-, emotsionaalse ja kognitiivse süsteemi algmed ilmusid evolutsioonilisele areenile. Seega võib väita, et seksuaalne eristumine on «reaalsem» kui «üleval» või «all», «edasi» või «tagasi» – isegi enam kui valu või nauding – ning et soolise eristuse tajumine (arvestades selle taju vajalikkust eduka paljunemise jaoks) on elu enda edasikestmise võti.
Asjaolu, et soolise erisuse tajumine ja sooga seotud tegevus oli võimalik juba enne närvisüsteemi enda arengut, peaks olema tõendiks, et sooline binaarsus on niihästi põhjapanev objektiivne fakt kui ka vaieldamatu psühholoogiline tõde.
Mehed ja naised erinevad keskmiselt nii hormonaalse funktsiooni, aju ülesehituse, pikkuse, kaalu, jõu, vastupidavuse, näojoonte kui kehakarvade mustri poolest.
On veel midagi: sooline diferentseerumine on täheldatav igal bioloogilise funktsiooni tasandil. Sperma ja munarakk on seksuaalselt eristunud; 40 triljonil rakul, mis moodustavad inimkeha, on igaühel tuum, mis sisaldab 23 paarilist kromosoomi. Naise iga rakk (mõningate väikeste eranditega) on naissoost ja mehe iga rakk meessoost.
Lisaks rakutasandi erinevustele on sugudevahelised füsioloogilised erinevused väga mitmekesised. Mehed ja naised erinevad keskmiselt nii hormonaalse funktsiooni, aju ülesehituse, pikkuse, kaalu, jõu, vastupidavuse, näojoonte kui kehakarvade mustri poolest, kui tuua mõned ilmselged näited. Kuid erinevused ei piirdu ainult füüsiliste näitajatega. Mehed ja naised erinevad piisavalt ka temperamendi poolest, nii et neid saab eristada umbes 75-protsendise täpsusega ainult selle alusel. Kui võtta arvesse erinevusi huvides, muutub eristamine veelgi täpsemaks. Et sooliselt võrdõiguslikumates ühiskondades on meeste ja naiste temperamentide ja huvide erinevused suuremad, mitte väiksemad, on kaalukas tõend nende bioloogilise põhistatuse kohta.
Niinimetatud «progressiivsed» aktivistid väidavad aga, et ainuüksi tunnetest piisab inimese määratlemiseks. See väide on ühtaegu nii rumal, absurdne kui ka pahatahtlik. Isegi kui bioloogiat täielikult ignoreerida, ei ole identiteeti võimalik pidada pelgalt subjektiivseks, ja seda ei saa teha ka seetõttu, et keskkond, millega iga indiviid peab kohanema, on nii sotsiaalne kui ka looduslik ja mitte solipsistlik. See tähendab, et iga inimene peab inimeseks olemise tõttu leppima olemisviisiga, mida ta ei saa täielikult valida. Kaasinimeste ja looduse objektiivne olemasolu sunnib kohanema: paneb inimest oma identiteedi üle tundlikult läbi rääkima.
Ühiskonda sobitumiseks on vaja vabatahtlikult ja varases eas omaks võtta hulgaliselt ühiseid arusaamu ja tegevusmustreid just selleks, et muuta end teiste jaoks vastuvõetavaks ja armastusväärseks. Lapsed, kes nõuavad, et teised mängiksid ainult neid mänge, mida nemad tahavad, ei ole populaarsed. Hea mäng on selline, mida teised tahavad siiralt ja vabalt mängida. See lihtne asjaolu on seotud identiteedi praktilise toimimisega.
Ühiskonda sobitumiseks on vaja vabatahtlikult ja varases eas omaks võtta hulgaliselt ühiseid arusaamu ja tegevusmustreid just selleks, et muuta end teiste jaoks vastuvõetavaks ja armastusväärseks.
Vaimselt terve inimene ei ole mitte üksnes psühholoogiliselt ühiskonnaga hästi sobitunud (käitub vastutustundlikult, on rahulik, lahe ja «kohal» ning enesetõhus), vaid ka see, kes on hästi kodunenud sotsiaalse võrgustiku erinevates pesades. Vaimne tervis ei tule inimese seest, vaid on harmoonilise sotsiaalse läbikäimise tulemus.
Ühiselulised «reeglid» (tegelikult küll ühiskonda korrastavad põhialused) on reaalsus, mis ületab pelgalt lapsepõlve mängude ettekujutused ja fiktsioonid. Ilma stabiilse lähisuhteta on inimesel raske olla vaimselt terve (kuigi ka lähisuhe võib aeg-ajalt tekitada tõsist ohtu vaimsele tervisele). Samuti ei ole lihtne püsida vaimselt terve, kui lähisuhtepaar ei saa osa pidevast vastastikusest infovoolust, mis on lahutamatult seotud suhtlusega perekonnas laiemalt. Selleks võivad olla lapsed, aga ka õdede-vendade, vanemate, tädide, onude ja nõbude ring, mis moodustab laiendatud võrgustiku. Lisaks sellele peab perekondlikku võrgustikku kaasatud paar olema ümbritsetud ka sõpradega, et võimalikud probleemid perekonnas leiaks oma korrigeeriva vastukaalu laiemas sotsiaalses võrgustikus.
Need võrgustikud on omakorda jätkusuutlikud ainult avarama kogukonna – naabruskonna ja asula – olemasolul, mis on samuti organiseeritud vabatahtliku osaluse ja koostoime põhimõttel. Sama kehtib ka linna ja riigi tasandil, seejärel riikidevaheliste suhete kohta ning kõrgeimal ühiskondlikul üldistusastmel ka mistahes rahvusvaheliste kokkulepete kohta, mis sõlmitakse, et rahvad saaksid harmooniliselt koos eksisteerida.
Identiteet ei ole seega mingil juhul «subjektiivselt määratletud tundeseisund», vaid sellise olemisviisi omaksvõtmine, mis võimaldab üksikisikute lõimimist ühiskondlikku hierarhiasse. Vaimne tervis ei ole ka pelgalt subjektiivne «õnnelikkus» või isegi veidi sügavam «kannatuste (hirmu ja valu) puudumine», vaid harmooniatunne, mis valitseb siis, kui üksikisik, paar, perekond, sõbrad, linn ja rahvas toimivad kõik koos sama eesmärgi nimel ja samadel vabatahtlikult aktsepteeritud põhjustel.
Seda olulist tõde – et subjektiivne tunne ei määratle ega saa määratleda identiteeti – eiravad praegu tahtlikult need, keda eriala kohustab seda tõde teadma.
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) ja teised ideoloogiliselt kammitsetud kutseorganisatsioonid on hiljuti väitnud, et soovahetust toetav nõustamine on õige kliiniline standard. Lisaks toetavad seda niinimetatud standardit seadused, mis keelavad inimese seksuaalset või sooidentiteeti teraapiaga suunata tema bioloogilise soo ja heteroseksuaalsuse suunas.
See on nii tõsine probleem, et ei ohusta mitte ainult kliiniliste ja meditsiiniliste elukutsete tulemuslikkust ja eetilisi aluseid, vaid ka ühiskonna enda stabiilsust.
Subjektiivne tunne ei ole sotsiaalselt tunnustatud identiteet selle keerukal ja ühiskonda lõimitud kujul. Subjektiivne tunne sarnaneb vahetu emotsiooniga – see on midagi pinnapealset, impulsiivset ja muutlikku; midagi, mis oma hedonistlikes liialdustes ei säilita püsivust ajas ega eri sotsiaalsetes olukordades. Siiski on inimesi, kes väidavad, et emotsioon (selle kõige lühiajalisemas avaldumisviisis) peab nii eetiliselt kui ka seadusega olema «identiteedi» mõõdupuuks, seda nii kliinilises ja meditsiinilises praktikas kui ka isiku õiguslikul määratlemisel. Need inimesed nõuavad kategooriliselt nii järelmõtlematu ja ebaküpse idee vastuvõtmist, kui on üldse võimalik ette kujutada.
Lihtsameelsed hedonistlikud äärmuslased on kehtestanud identiteediteooria, mis muudab kõigile kohustuslikuks järgida ebaküpsetele väikelastele omaseid arusaamu ja käitumist.
Ma mõtlen seda tehniliselt. Kaheaastane laps, kes ei ole veel võimeline küpseks sotsiaalseks mänguks, ei juhindu millestki muust kui kapriisist, mis tuleneb ta vahetust emotsioonist ja tahtmisest. Kaheaastased lapsed ei oska teistega hästi mängida. Nad määravad oma reaalsuse ise. Nagu Moosese Jumal, väidavad nad kõiketeadlikult: «Ma olen see, mis ma olen,» ja nõuavad antisotsiaalselt, et kõik teised aktsepteeriks nende subjektiivset otsustust.
Lihtsameelsed hedonistlikud äärmuslased on seega kehtestanud seaduse jõuga identiteediteooria, mis muudab kõigile kohustuslikuks järgida ebaküpsetele väikelastele omaseid arusaamu ja käitumist.
Traditsiooniliselt paneb psühholoogia nii praktikas kui empiirilistes uuringutes palju rohkem rõhku korralikule mõõtmisele kui ükski teine sotsiaalteadus (ja võib-olla rohkem kui ükski teine teadus). Hästi koolitatud psühholoogid, kes järgivad oma kutseala eetilisi standardeid, teavad väga hästi, et iga psüühilist nähtust tuleb mõõta mitmel erineval viisil. See tähendab näiteks, et «subjektiivset enesearuannet» (konkreetse kliendi või uuritava hüpoteetilisi tundeid) tuleb pidada parimal juhul vaid üheks tõendusmaterjaliks – ja tugineda võib ka üksnes sellele, kui muid andmeid on võimatu saada –, kuid seda ei tohiks kunagi pidada piisavaks, kui on võimalik koguda lisateavet.
Näiteks ärevuse või depressiooni (mis on enamiku psühholoogiliste probleemide emotsionaalne põhiväljendus) nõuetekohasel diagnoosimisel võib arst või teadlane küsida kliendilt või uuritavalt tema «tunnete» kohta, et uurida võimalike emotsionaalsete kogemuste kogu spektrit; kuid tal on kohustus teha seda põhjalikumalt, kasutades valideeritud ja usaldusväärset emotsionaalse reaktsiooni mõõdikut. Hõlmata tuleb kõik võimalikud emotsioonid, et diagnoosimisel ei tekiks kallutatust. Sellega võiks kaasneda kogemuspäevikud: klienti või katsealust võib paluda näiteks hinnata oma meeleolu kord tunnis kahe või kolme nädala jooksul või mõnel muul ajavahemikul, et saaks hinnata kogu asjakohase emotsionaalse kogemuse olemust.
Diagnoos on asjakohane ainult siis, kui kõnealuse nähtuse mitme erineva mõõtmismeetodi tulemused langevad kokku.
See on korrektse kliinilise praktika vaieldamatu põhimõte, kuigi APA ja teised kutseorganisatsioonid, mis selliseid asju peavad reguleerima, on selle kõik kuu peale saatnud oma tungis valideerida subjektiivseid tundeid. See on äärmuseni ebaeetiline, arvestades kutsestandardeid, mida needsamad organisatsioonid samaaegselt nõuavad. Psühholoogidele ei ole lihtsalt kohane tugineda üksnes oma klientide või katseisikute subjektiivsetele ütlustele. Tegelikult on see ilmne väärkäitumine, kui seda tehakse – ja see väärkäitumine muutub veelgi ebaeetilisemaks, kui nõutakse, et subjektiivne enesearuanne ei ole mitte ainult piisav, vaid kaalub tingimata üles kõik muud tegelikud ja potentsiaalsed tõendusmaterjalid.
Diagnoos on asjakohane ainult siis, kui kõnealuse nähtuse mitme erineva mõõtmismeetodi tulemused langevad kokku.
Anorektikud ja buliimikud ei ole liiga paksud, vaatamata nende veendumusele oma ülekaalulisuse kohta. Suitsiidsed ei vääri surma ega ole neil ka õigust surmale üksnes seetõttu, et nad on masenduses ja tunnevad end ahastamapanevalt tühisena. Obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesed ei ole nii mustad, et kasutada ühe duši all käimisega ära terve seep, hoolimata sellest, et nad usuvad, et nad on muutunud talumatult räpaseks. Paranoilisi inimesi ei jälita LKA. Religioossete luuludega skisofreenikud ei ole prohvetid, kelleks nad end kujutlevad, ja maniakkide veendumused oma ajaloolise missiooni kohta ei pea paika. Punkt. Ja kõik terapeudid, kes väljendavad siin eriarvamust või kes väidavad, et kõik eelnev võib olla tõsi, kuid mingil põhjusel ei kehti «sooidentiteedi häire» puhul, on minetanud oma kutsealase vastutuse ja rikuvad oma kutse-eetika sügavamaid aluspõhimõtteid.
See kehtib eriti siis, kui oma subjektiivseid tundeid väljendavad lapsed, kelle ütlusi iseenda kohta tuleb vaadelda, arvestades nende suhtelist ebaküpsust ja piiratud teadmisi iseendast, oma minevikust, olevikust ja tulevikust.
On olemas seisund Münchhauseni sündroom, mis sunnib inimesi esitama väljamõeldud haigussümptomeid paljudele arstidele. Sündroomi äärmuslikumate vormide puhul allutavad selle all kannatajad end mitmetele ebavajalikele kirurgilistele protseduuridele. Võib olla mõnel juhul on selle häirega kohutavalt vaevatud inimestel mingi füüsiline vaegus, mis seda põhjustab, kuid üldiselt peetakse seda seisundit nartsissistliku tähelepanuvajaduse vormiks.
On olemas ka variant, mida tuntakse kui kaudset Münchhauseni sündroomi, mille puhul väidab lapsevanem (peaaegu alati on selles süüdlaseks ema), et kõiksugu sümptomid on tema lapsel, kes seejärel allutatakse hulgale meditsiinilistele sekkumistele. Nii saab ema kõrgelt kvalifitseeritud meditsiinitöötajate aega ja tähelepanu ning naudingut märtristaatusest oma lapse hüpoteetilise haiguse pärast. See on midagi, mida tavaliselt soovivad äärmuslikud nartsissistid.
Egoistliku ema sõnum on sisuliselt järgmine: «Vaadake, milline imeline inimene ma olen – allutan omaenda vajadused ja soovid oma lapse vajadustele, hoolin nii palju, et panen tema tervise ja psühholoogilise heaolu esikohale, ohverdan kõik tema hoolduse nõuetele.»
Poliitikud ning transaktivistid laiemalt ja nende «liitlased», kes pressivad peale soovahetuse toetamise agendaga, väljendavad Münchhauseni sündroomi poliitilisel tasandil, mitte vanemlikus ega meditsiinilises mõttes. Nad ei ole koolitatud diagnoosimiseks. Nad ei tea midagi mõõtmisest ega mõõtmise eetikast – nad ei tea isegi, et selline valdkond on olemas. Nad ei ole arstid. Selle asemel rõhutavad nad kõige pinnapealsemal ja enesekesksemal moel, et nende kiiduväärne kaastunne on nii piiritu, et kõik, mida laps tahab, on õigustatud – kaasa arvatud soov äärmuslikuks kirurgiliseks sekkumiseks (kastreerimine, emaka eemaldamine, falloplastika, vaginoplastika jne). Kõige äärmuslikumates olukordades tähendab see, et juba väikelapsi meelitatakse «sugu sotsiaalselt muutma», ning varateismelistele tehakse muude moonutuste hulgas masektoomia, st mõlema rinna kirurgiline eemaldamine (13-aastane Layla Jane, 15-aastane Chloe Cole USAs, kes mõlemad on kaevanud meditsiiniasutuse kohtusse – ja sellele järgneb rida kohtuprotsesse Ühendkuningriigis, millest paljud keskenduvad häbiväärsele Tavistocki kliinikule).
Juba väikelapsi meelitatakse «sugu sotsiaalselt muutma», ning varateismelistele tehakse muude moonutuste hulgas masektoomia, st mõlema rinna kirurgiline eemaldamine.
Siin on konkreetne ja kõnekas näide: üks ettevõtte president USAs väitis eelmisel aastal, et tal üks laps on «transsooline» ja teine «panseksuaalne». Paljud aplodeerisid talle. Kuid selline asi on statistiliselt peaaegu võimatu. Enne, kui soodüsfooria epideemia hakkas läänemaailma laastama, oli see seisund väga haruldane. Isegi praegu on selle levimus hinnanguliselt umbes üks sajast ehk üks protsent. Ajalooliselt oli see Diagnostika ja statistika käsiraamatu (5. väljaande) kohaselt meestel olnud umbes üks kümne tuhande kohta ja naistel üks saja tuhande kohta.
Seega ei ole «trans»-lapse saamise tõenäosus ühelgi emal kindlasti suurem kui üks protsent ja võib olla isegi üks kümnendik või isegi üks sajandik sellest. Aga jumal temaga, eeldame esimest. Ja mida tahes «panseksuaalne» ka tähendab, on see kindlasti haruldasem, arvestades, et seda mõistet või kategooriat ei olnud viis aastat tagasi isegi mitte olemas. Aga oletame jällegi – suuremeelselt – üks protsent.
Kokkuvõttes on tõenäosus, et ühel emal on kaks last, kellest üks on trans- ja teine panseksuaalne, üks protsent korda üks protsent ehk üks 10 000st (ja see võib olla isegi üks 100 000 000st, kui kehtivad soolise düsfooria levimuse madalamad hinnangud).
Tehke selle analüüsi põhjal oma järeldused.
Oleme olukorras, kus iga meest (keskendume nüüd näite huvides meestele), kes väidab end olevat naissoost, ükskõik kui noor ta ka poleks, mitte ainult ei julgustata selle väite tõttu läbima radikaalset meditsiinilise toega kehalist ja psühholoogilist transformatsiooni, vaid ta võib ka nõuda enda seaduslikult naiseks kuulutamist.
Kuid asi läheb veel hullemaks. Mis teeb nüüd mehest, kes ütleb, et ta on naine, naise? Äärmisel juhul on soovahetuseks nõutav operatsioon «altpoolt» (bottom surgery ingl k – toim), mis on eriti taunitav eufemistlik väljend, millega varjatakse tõeliselt kohutava protseduuri tõsidust ja pöördumatust. «Altkirurgia» tähendab meeste puhul kastreerimist ja peenise ümberpööramist, et teha auk, et võimaldada või soodustada operatsioonijärgset pseudoseksuaalset vahekorda.
Neid kirurgilisi protseduure tehakse hüpoteetiliselt liberaalsuse nimel. Siiski kasvab umbes 80 protsenti soodüsfooria all kannatavatest lastest homoseksuaalseks, nagu näitavad statistilised andmed, mis on koostatud enne soodüsfooria epideemia ilmnemist. See tähendab, et 80 protsenti kastreeritud ja võltsvagiina saanud poistest on geid.
Kõigest sellest hoolimata on Ameerika Ühendriikide president ise öelnud, et osariikide seadused, mis piiravad laste soovahetust (nagu need, mis hiljuti kehtestati Floridas), on «kohutavad» ja «peaaegu patused», samas kui asepresident Kamala Harris saatis hiljuti ametliku õnnitluse kellelegi Dylan Mulvaneyle, kes on teinud karjääri sellega, et ta on oma soovahetust promodes meelitanud noori lapsi asuma teele, mis lõpeb steriliseerimise ja kirurgilise mutilatsiooniga.
«Altkirurgia» tähendab meeste puhul kastreerimist ja peenise ümberpööramist, et teha auk, et võimaldada või soodustada operatsioonijärgset pseudoseksuaalset vahekorda.
Sellised faktid peaksid juba iseenesest olema järelmõtlemiskoht kõigile, kes arvavad, et LGBTETC koalitsioon on tõeline ühishuvide ühendus. Ja ärgem unustagem hetkekski, et maailma seksuaalsete muundamisoperatsioonide pealinn on Teheran, sest mullad on oma tarkuses otsustanud, et «trans» on usulistel põhjustel aktsepteeritav (nii et mees võib olla naine), kuid homoseksuaal ei ole.
Niikaugele siis ollakse «naiseks» olemisega jõutud. See, mida nüüd tähistatakse mõistega «naissoost», on taandunud «mis tahes inimesele, kellel on auk, ükskõik kuidas tekitatud, mida mees saab kasutada masturbeerimise või seksuaalvahekorra asendajana». See määratlus on seksismi tipptase. See on ilma mingi kahtluseta palju objektistavam ja halvustavam naisekontseptsioon kui mistahes muu, mida isegi kõige rõhuvamad patriarhaalsed ja misogüünsed türannid on naistele varem peale surunud.
Puberteedi blokaatorite, hormoonravi ja kirurgilise sekkumise kasutamine segaduses olevate laste peal on üks hullemaid moraalseid kuritegusid, mida kliinilised nõustajad ja arstid on nende elukutsete ajaloos toime pannud. See on samal tasemel kui Tuskegee süüfilise-eksperiment või kunagi laialt levinud lobotoomia. See on sunniviisilise steriliseerimise ja eugeenika tasemel väärkäitumine, mis on südametu ja andestamatu. See, mis juhtus Ühendkuningriigis Tavistocki kliinikus, oli arstieetika mõnitamine. Selle nimetamine «halvaks teaduseks» on tõsine alahindamine. Teod, mida tehakse nartsissistliku «hoolivuse» nimel, on ületanud piiri enesekesksest rumalusest kuritegelikuni.
Sellise vägivalla jätkumiseks ei ole lihtsalt mingit õigustust, ei kliinilist, eetilist, poliitilist ega meditsiinilist. Me hakkame sellele perioodile tagasi vaatama kui järjekordsele ajastule, kus nakkav hullumeelsus võttis võimust mitmel kujul. Esiteks muidugi trans-epideemia ise. Teiseks valevooruslikkuse epideemia, mis toimub hoolivuse sildi all ja sunnib neid, kes peaks ju paremini teadma, siiski nõudma laste kirurgilist moonutamist ja steriliseerimist, mis süvendab veelgi kohutavat pettekujutlust selle teguviisi moraalsest õigustatusest ja sügavast «hoolivusest».
Ei ole tõendeid, mis näitaksid, et varajane soovahetus on kellegi huvides, ja on palju tõendeid, mis näitavad, et «Kõigepealt, ära tee kahju!» on õige tegutsemisviis keha düsmorfiat väljendavate lastega tegelemisel.
See peab lõppema ja süüdlased tuleb vastutusele võtta. Kõik tõendid osutavad ühemõtteliselt, et sugu ei ole mitte ainult muutumatu, vaid põhimõtteliselt binaarne, ja et selle tajumine on sama fundamentaalne kui tajumine üldse olla saab. Nõustajatel ja arstidel ei ole lihtsalt mingit õigustust toetada sooradikaalide ja nende «liitlaste» esitatud väiteid kõiketeadva subjektiivse identiteedi kohta. Ei ole mingeid tõendeid, et alaealistel on piisavalt tarkust, et anda tõeliselt teadlik nõusolek neile, kes on piisavalt hullumeelsed ja ahned, et pakkuda neile ahvatlevat kehalist lahendust nende peamiselt psühholoogilistele probleemidele.
On piisavalt tõendeid eeldamaks, et selle tegevuse võimaldamine – veel enam selle promomine – on juba põhjustanud segaduses olevate noorte seas psühholoogilise epideemia, mille intensiivsus on kasvufaasis ja levik laieneb. Ei ole tõendeid, mis näitaksid, et varajane soovahetus on kellegi huvides, ja on palju tõendeid, mis näitavad, et «Kõigepealt, ära tee kahju!» on õige tegutsemisviis keha düsmorfiat väljendavate lastega tegelemisel.
Nõustajad, kes keelduvad tunnistamast nii mastaapset tõendusmaterjali, lihtsalt valetavad; arstid ja kirurgid, kes kiirustavad pakkuma tõsist ja pöördumatut sekkumist, kui pelgalt viivitamine lahendaks 90 protsenti juhtudest, tegutsevad ainult enda huvides (nagu selgelt ilmnes Tavistocki kliiniku puhul).
Tõsiselt, aitab juba – kõik see on läinud kaugelt üle igasuguste piiride.
© Jordan Peterson / Telegraph Media Group Limited 2023
Artikkel originaalkeeles ajalehes The Telegraph (27.03.2023): «Trans activism is sexist and delusional»
:format(webp)/nginx/o/2023/04/09/15245971t1h2919.jpg)