Harri Taliga

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Eelmise nädala streigilainele, mis pälvis suurt tähelepanu, on meedias antud juba esimesi hinnanguid, sh soovitusi tulevikuks. Allpool mõned esmased järeldused ja mõtted ka ametiühingute seisukohast.


Töötajate viimase 20 aasta suurim väljaastumine ei tekkinud tühjalt kohalt, pelgalt ametiühingu kihutustöö tulemusel. Selle põhjustasid ühiskonnas kuhjunud rahulolematus ja pinged, mis leidsid väljundi demokraatlikus protestis valitsuse poliitika vastu, mitte kontrolli alt väljunud stiihias.

Ametiühingute keskliit esitas valitsusele 17. veebruaril kolm streiginõuet. Esiteks, sõlmida viivitamatult kolmepoolne kokkulepe töötukassa reservide ja eelarve tasakaalu küsimustes. Teiseks, arvestada EAKLi muudatuste paketiga kollektiivlepingu seaduse muutmisel.

Kolmandaks, võtta menetlusest tagasi seaduseelnõu, mis tühistaks ametiühingute ja tööandjatega kolmepoolselt kokku lepitud töötuskindlustushüvitise neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel või omal soovil (millele on õigus vägagi piiratud juhtudel ja karmidel tingimustel).

Paika ei pea väide, nagu oleks enamik neist ära langenud või langemas. Valitsuskoalitsiooni algatatud kollektiivlepinguid käsitlevas seaduseelnõus tegi riigikogu teise lugemise käigus vaid ühe ametiühingute soovitud muudatustest – pikendas tähtajatuks muutunud kollektiiv­lepingu ülesütlemisel etteteatamise tähtaja kuue kuuni (algselt kolmelt kuult).

Pikema aja võimaldamine ametiühingule ja tööandjale, et rääkida läbi uued tingimused, mis rahuldaksid kollektiivlepingu osapooli, on vaieldamatult mõistlik. Arusaamatuks jääb, miks viskas koalitsioon üle parda ülejäänud viis EAKLi ettepanekut, mis olid sama mõistlikud ja taotlesid korrektseid töösuhteid?

Õiguskomisjoni juht Marko Pomerants väljendas küll valmisolekut otsida kompromissi ka töötingimuste stabiilsust tagavate ettepanekute osas, paraku jäi tema tahtest ilmselt napiks. Nii eelistabki seadusandja sekkuda tööellu viisil, mis õhutab pingeid ja konflikte, selmet jätta asi ametiühingu ja tööandja kokku leppida. Väärib rõhutamist, et täiesti alusetud on katsed jätta muljet, nagu käituksid ametiühingud selle eelnõu menetlemisel tuulelipuna ja muudaksid oma seisukohti, kuidas jumal juhatab.

Eelnõu autorite soovmõtlemine (jutt, nagu tooks seadusemuudatus kaasa arvukalt uusi kollektiivlepinguid) ei kannata kriitikat, sest ei arvesta lihtsa tõsiasjaga: tööandjal tekib reaalne huvi kollektiivlepingu vastu alles siis, kui ta mõistab ja veendub isikliku kogemuse najal, et töörahu tagava kollektiivlepingu puudumine võib osutuda vägagi kulukaks.

Avaldugu see siis streigi tõttu saamata jäänud kasumi numbris või pangast laenu võtmisel ettevõttele kehtestatavas kõrgemas intressimääras, mis peab maandama streigiriski.

Eestiski sageli eeskujuks toodud Iirimaa ühiskondlikud kokkulepped, mille sündi kodanikuühendused andsid tõhusa panuse, said teoks alles siis, kui kõigi töötajate streigipäevade arvu loendati aastas kokku sadade tuhandetega (kui mitte miljonitega) ning tööseisakutest tingitud kahju suurust ei saanud enam maha vaikida isegi poliitikud.

Halvendades kollektiivlepingu seaduse muutmisega töötingimusi, saeb valitsuskoalitsioon Eesti ühiskonna tulevase eduka arengu oksa. Hetkeks võib ju nii kulusid vähendada, kuid meie majandust see konkurentsivõimelisemaks ei muuda. Esmatähtis on motiveerida tööandjaid pingutama looma rohkem lisandväärtust ja tõusma kõrgemale globaalses väärtusahelas. Maailmapraktikas puudub näide odavale tööle rajatud jõukast ühiskonnast.

Ametiühingud soovivad stabiilseid töösuhteid ja läbirääkimisi, mitte vastandumist – nii tööelus kui ühiskonnas laiemalt.