/nginx/o/2021/11/25/14222948t1hd1c1.jpg)
/nginx/o/2021/11/12/14197771t1h6137.jpg)
Väidan, et kõik kooselud ei saa seaduse ees olla võrdväärsete abieludena, kinnitab endine riigikogu liige ja ajakirjanik Rein Järlik.
Elu maakeral on igas tema vormis loodud paljunema, ja imetajate klassil, kuhu meiegi inimestena kuulume, on selleks vaid üks viis – isane viljastab emase, mees naise. Teadlaste sõnul on põhiliseks sugulise sigimise eeliseks järglaste varieeruvus, kuna kombineeritakse omavahel kahe erineva organismi geenid, ja nii on iga järglane oma vanematest pisut erinev. See ei garanteeri, et järglased on vanematest alati ja ilmtingimata elujõulisemad, kuid see on andnud materjali valikuks.
Oleksime juba välja surnud
Kui inimesed kunagi paaridena elama hakkasid, pani see loomulik soojätkamise viis koos elama just heteropaari, mehe ja naise. Inimkond oleks juba ammu välja surnud, kui me siis oleksime elama hakanud homopaaridena, kes ju järglasi ei anna. Jah, tõsi, on ka heteroid, kes väga erinevatel põhjustel järglasi ei saa, kuigi nad on abiellunud soo jätkamiseks ja on seda ka üritanud.
Homopaaride puhul on see aga täiesti välistatud, neil saab olla ainult lapsendatud laps. Seega võtavad nad kestlikus kooselus endalt võimaluse omaenda geenide loomulikul teel edasikandumiseks. Munaraku aktiveerimine seemneraku abita ja partenogeneetiliste tüvirakkude kasutamine on küll võimalik, kuid valdav osa teadlastest on seisukohal, et kuna sellesuunalised teadusuuringud nõuavad ülimalt kõrgete eetiliste printsiipide järgimist, ei pruugi me selleks tänases reaalsuses veel valmis olla.
Ja on teada, et ühiskonnas on niisugused uuringud praegu koguni taunitavad. Kui kaks omasooiharat naist on paariheitmisega selgesti näidanud, et nad pole verejärglast soovinud, kas neid siis juhib üldse emainstinkt ning kas nad on suutelised neile täiesti võõra lapse eest emalikult hoolitsema ja teda kaitsma, kas või oma elu hinnaga?
Sama võime küsida meeste kohta. Kui inimese suguline sättumus on normaalsest hälbinud, kas instinktid ikka suunavad teda nii, et see vastaks just lapse huvidele?
Mõelgem lastele
Olen veendunud, et iga heteroperes üles kasvanud inimene võib rääkida, mida väga olulist andis talle eluteele kaasa ema, ning mida isa. Ja seda, mida lapsele õpetas ema, ei suuda mitte kunagi õpetada kaks meest, nagu ka kaks naist ei saa mitte kunagi asendada lapsele tema isa. Millisest abieluvõrdsusest me siis küll räägime?
Päris kindlasti on küsimusi, mida tütarlaps usaldab pärida ainult emalt, nagu on küsimusi, mida poiss esitaks ainult isale. Aga kes vastaks neile küsimustele siis, kui tüdruku on lapsendanud kaks meest, poisi aga kaks naist?
Kas me kujutame endale ette, mida võib tunda nelja-aastane tüdruk, kelle vanemad on hiljuti autoõnnetuses hukkunud, ning kelle kaks meest on lapsendanud ja oma koju toonud? Last, kes pole leinast veel kaugeltki üle saanud, kellel on veel selgesti meeles ema hääl ja kallistused, puudutavad nüüd võõrad käed, ja pealegi veel meesterahvaste omad. Kui kaua läheb aega, et laps sellega üldse harjuda suudab?
Aga meil näikse olevat inimesi, kellele laps on lihtsalt tamkanupp, mille lükkad uuele ruudule, ja asi korras. Laps on elusolend, veel väga õrn ja kergesti haavatav, ning niisuguste hoolimatute lükkamistega võidakse talle põhjustada eluaegne trauma. Ja kui keegi nüüd väidaks, et heteropaaride hulgas on ju alkohoolikutest isasid, kes oma lapsi koguni kuritarvitavad, siis millega ta küll tõestaks, et geide hulgas niisuguseid mehi ei ole.
Mis saab «isast» ja «emast»?
23. märtsi Postimehes ilmus Lauri Vahtre arvamuslugu «Nõndanimetatud abieluvõrdsus ja hunnik valesid», milles autor esitas ka niisuguse küsimuse: Mis ikkagi saab mõistetest «ema» ja «isa»?“ Väga õige küsimus. Juba on käigus dokumente, kuhu lapsendamist vormistama tulnud homopaari nimed on kantud kui «esimene vanem» ja «teine vanem».
On kuulda olnud sedagi, et «ema» ja «isa» kasutamine olevat homopaaridele solvav, sest nemad neid mõisteid ju kasutada ei saa. Aga kui igasugused paarisuhted on võrdsed abielud, tuleb ju abielu osapooli nimetada samade terminitega. Seega peame äkki Hanseni-Koidula «Ema südant» hakkama varsti laulma hoopis sõnadega: «Kas seda südant tunned sa, / mis esimesel vanemal?...»
Või äkki hoopis «teisel vanemal»? Milleni me küll jõuame! Kas meie hümnis tohib sõna «isamaa» ikka alles jääda? Tahes-tahtmata viib see mõttekäigu nõukaaja 1950ndasse aastasse, kui pärast VIII parteipleenumit, vaid paar kuud enne üldlaulupidu korjati kavast välja kõik laulud, mille pealkirjas oli sõna «isamaa».
Karl August Hermanni luuletus «Eesti emakeel», mis III klassi «Emakeele lugemikus» mitu aastat oli olnud esimeseks palaks NSV Liidu ja Eesti NSV hümni järel, kuulutati natsionalistlikuks ja sügisel ilmunud lugemiku uues trükis seda enam ei polnudki.
Eesti Televisioon näitab juba mõnda aega sarja «Sinu uus sugulane», milles inimeste veresugulus viib meid ajas koguni mitu sajandit tagasi ja pakub päris ootamatuid kohtumisi. Homopaaride puhul on see välistatud, veresugulust ei saa ju tekkidagi. Haiget ravima hakates on arste huvitanud seegi, missuguseid haigusi patsiendi vanemad on põdenud, aga mida oskaks sellele küsimusele vastata homoperesse lapsendatu? Ja kuidas aitaks arste kaasaegne geenitehnoloogia, kui lapse vanemad ei ole ju tema bioloogilised vanemad?
On terve hulk küsimusi, mis nõuaks vastust, kuid sellele pole üldse mõeldudki, sest raiutakse vaid üht: homopaarid on samasugused abielupaarid ja neil peavad olema ka lapsed. Kui sellest paarist mitte kumbki oma last pole tahtnud, miks me arvame, et nad võõrast last väga tahavad? Äkki vaid selleks, et neid siis täiuslikuks abielupaariks saaks pidada?
Autor pole vihakõneleja
Kui keegi näeb nüüd minus vihakõnelejat ja omasooiharate põlgajat, siis seda ma küll ei ole. Kui inimene tahab elada koos omasoolisega, elagu. Olen veerandsada aastat töötanud kollektiivis, mille üks liige oli gei. Enamus meist oli teadlik tema sättumusest ja sellestki, et tal mitte kuigi pikka aega oli olnud kooselu vastassoost partneriga, aga meil ei tekkinud sel pinnal probleemi. Me ei võtnud tema juuresolekul teatud teemat kunagi jutuks, ja tema ei teinud meiega koos olles kunagi midagi meid häirivat. Väidan, et kõik kooselud ei saa seaduse ees olla võrdväärsete abieludena.
Kahe inimese ainuke kooseluvorm, mida meil on õigus abieluks nimetada, on heterote kooselu. Ja mitte ainult sellepärast, et sellel on sajanditepikkune traditsioon, mis on lubanud mõlemal osapoolel oma bioloogilise potentsiaali ühiskonna huvides täielikult realiseerida.
Veel olulisem on, et just traditsiooniline abielu lubab Eesti riigil tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu on kirjas meie põhiseaduse preambulis. Keel ja kultuur saavad ju säilida ainult siis, kui säilib rahvus. Meie rahvuse loomuliku iibe aga kindlustavad ainult heterod, homode panus sellesse on ümmargune null ja selleks see jääbki. Kuidas saab üldse tulla mõttele neid abielu nimega võrdsustada?
On vastuvaidlematult selge, et inimestel on õigus igasuguseks kooseluks, milleks on mõlema osapoole nõusolek, mis ei häiri teisi inimesi ja vastab seadusele. Kooselu on kehtiva seadusega juba kaitstud, tuleks kehtestada selle rakendusaktid, mitte aga nõuda kooselule terminit, millele selle eesmärk ega olemus ju kuidagi ei vasta.