KOMMENTAAR ⟩ Kaitseministeeriumi ebatäpsused jätkuvad meediale antud kommentaarides

Jussi loodusraja ja telkimisala teeviit Põhja-Kõrvemaal. Foto: Eero Vabamägi

Peale seda, kui kõik meediaväljaanded on kajastanud kogukonna muresid seoses Soodla harjutusväljaku arendamisega, on Kaitseministeerium olukorda omalt poolt kommenteerinud. Paraku jätkuvad ka meedia vahendusel esitatud kommentaarides teemast kõrvale hiilimine ja ebatäpsused. Olgem täpsed, kirjutab Katrin Kull seltsingu Loodus, inimene ja sõjavägi ning MTÜ Soodla Kaitseks ühisarvamuses.

Väide «Soodla harjutusväljak ei laiene» pole täpne. Sisuliselt planeerib Kaitseministeerium kogu Põhja-Eesti harjutusala ehk endist «Aegviidu polügooni» ala alates 2015. aastast tükikaupa. Ala suurus on umbes 30 000 ha, Soodla planeering sellest umbes 7000 ha. Uudisena soovitakse Soodla ja keskpolügooni vahele lisada Soodla harjutusväljaku nn laiendatud ohuala, millest pole enne 2023. aasta eriplaneeringu eskiislahenduse avalikustamist juttu olnud. Selle ala allutamisega riigikaitsele saab endine nõuka-aegne polügoon täies osas taastatud.

Väide, et laiendatud ohualad ei ole midagi uut ning keskpolügoonil on need juba olemas ja kasutusel, viitab sellele, et keskpolügooni laiendatud ohualade kehtestamise jokk-skeemi soovitakse nüüd juba reegliks teha. Keskpolügooni nn laiendatud ohuala on kehtestatud Vabariigi Valitsuse eksitava pealkirjaga korraldusega metsaseaduse alusel, millega kaitseväe õppetegevuseks antakse kasutada riigimets. See korraldus ei käi aga mitte kuidagi eramaade kohta. Eramaid on sellel 10 000 ha suurusel alal alates 2015. aastast võõrandatud «riigikaitselise objekti töövõime tagamiseks».

Kummaline on planeeringu juhi väide, et keskpolügooni nn laiendatud ohualad, mille planeeritav kasutus on esialgselt 90 päeva aastas, on kasutusel juba aastaid, ning seni olevat ala kasutus olnud vaid 20 korda aastas ja sedagi osaliselt. Tegelikult ei ole kõiki ohualale jäävaid eramaid veel võõrandatud — võõrandamisel saavad eramaadest riigimaad, muutudes siis automaatselt selleks riigimetsaks, millele ohuala kehtestanud korraldus kehtib — ning keskpolügoon soovitud tasemeni arendatud. See on peapõhjus, miks ohualasid on seni suletud «ainult» 20 päeva aastas.

Reaalsuses on alad seni olnud osaliselt suletud vaid kevadel toimuvatel suurõppustel. On piinlik kuulata, kuidas inimestele püütakse näidata, nagu planeeritaks ohuala pigem väga vähe kasutada. Kui see ka tegelikkuses nii oleks, milleks on siis vaja neid alasid tähistada, raadata sisse metsasihte, võõrandada inimeste maid ja kodusid?

Kaitseministeeriumil oli võimalus inimestega dialoogi astuda juba Kehras ja Kuusalus toimunud nn avalikel aruteludel, kus aga toimus rohkem suuniste jagamine, mitte reaalne arutelu ja kaasamine.

Kurioosne on väide, et «populaarsed sihtkohad nagu Aegviidu ja Kõrvemaa spordikeskus, rääkimata kaugematest paikadest nagu Jäneda või Paunküla (!) ei asu harjutusvälja planeeringu alas». Kui Kaitseministeerium plaanib sulgeda matkajatele olulised Kõrvemaa paigad nagu Jussi järved, Oandu-Ikla matkaraja ja sellele keskpolügooni nn laiendatud ohualade sulgemise puhuks äsja rajatud alternatiivse matkatee, Paukjärve ning Koitjärve raba, siis mida teeb inimene, kes külastab Kõrvemaa spordikeskust? Ilmselt tuleb ta sinna ikka selleks, et sealt edasi juba eelnimetatud loodusradadele liikuda, mitte suppi sööma ega kabet mängima! Soodla ja laiendatud ohualad võtavad Põhja-Eesti inimestelt armastatud puhkealad!

Soodlat ja keskpolügooni ühendavatest planeeritavatest teedest soovitakse kasutada erinevalt 2015. aastal räägitust kõiki kolme, minnes läbi Jussi kanarbikunõmme ja lõikudes ka Kõrvemaa suusaradadega. Väide, et mõnda teed ei ole tõenäoliselt vaja laiendada ega tugevdada, on paljasõnaline lubadus. Planeeringu juht väidab, et teede koridorid on märgitud planeeringus 200 m laiustena. Teekoridoride laius on planeeringul tegelikult 400 m. Nii aruteludes kui meediakajastustes on mitmeid vigu, miskipärast just selliseid, mis pisendavad planeeringu keskkonnamõju. Näiteks aruteludes ilmnenud segadused ehitiste mahu (Kaitseministeeriumile endalegi üllatusena tulnud 100 hoone osas plaanil, mille kõrgus 30 m), Soodla veehoidla tammile mineva tee jms.

Kompromisside otsimisest räägitakse alles peale seda, kui meediaväljaanded on kogukonna muresid käsitledes tegevusele tähelepanu pööranud. Kaitseministeeriumil oli võimalus inimestega dialoogi astuda juba Kehras ja Kuusalus 21. ja 23. märtsil 2023 toimunud nn avalikel aruteludel, kus aga toimus rohkem suuniste jagamine, mitte reaalne arutelu ja kaasamine.

Inimeste poolt saadeti enne avalikku arutelu kirjalikult palju küsimusi, arvamusi ja ettepanekuid. Kahjuks neid arutelul isegi ei tutvustatud, vaid kanti ette Kaitseministeeriumi poolne valik, ettepanekuid kohati ka naeruvääristades. Inimesed polnud oma ettepanekutele eelnevalt kirjalikke vastuseid saanud, mistõttu koosolekute tulemuslikkus avaldus ainult faktina, et kaasamise linnuke sai kirja. Samuti ei soovitud arutelul tähelepanu pöörata meetmetele, mis pakuksid leevendusi ja kompensatsioone.

Vaatamata sellele, et kompensatsioonid ei kuulu Kaitseministeeriumi arvates Soodla harjutusvälja planeeringu ülesannete hulka, saab nendega tegeleda ka planeeringuga paralleelselt, ja seda peabki tegema. Vastavate ettepanekute suunamine otsustajatele on just Kaitseministeeriumi ülesanne. Ilma leevendusi ja kompensatsioone käsitlemata on planeeringu seadusekohane avalik arutelu kogukonna aja raiskamine. Korduvatele küsimustele, millal soovitakse kogukonnaga läbirääkimisteks laua taha istuda, ei antud avalikel aruteludel mingit vastust ega ole seda ka meediale antud kommentaaris.

Inimesed saavad väga hästi aru, et Kaitseväe harjutused on vajalikud. Samas ei saa me lõpmatuseni harjutusväljakuid suurendada. Võimalused ja vajadused tuleb korralikult läbi mõelda.

Jutt sellest, kuidas Kaitseväe harjutamist võrreldakse sportlaste treenimisega tulemuseni jõudmisel, on kestnud juba viis aastat ja hakkab kohalikke ära tüütama. Inimesed saavad väga hästi aru, et Kaitseväe harjutused on vajalikud. Samas ei saa me lõpmatuseni harjutusväljakuid suurendada. Võimalused ja vajadused tuleb korralikult läbi mõelda.

Vajalikud on analüüsid ka selle kohta, kuidas mõjutaks Kaitseväe tõhusust, riigi rahakotti, inimesi ja loodust harjutamine Lätis ja Soomes, kus suuremad polügoonid juba olemas või rajamisel. ERR nimetas oma artiklis Lätti loodavat 25 600 ha suurust polügooni «Ida-Euroopa suurimaks». Põhja-Eesti harjutusala suurus on tervikuna umbes 30 000 ha. Seni on harjutusväljakuid planeeritud eeldusel, et Kaitseväel oleks mugavam ja lihtsam. Samas pole ei senise tegevuse ega alternatiivide osas ühtki uuringut. Ilma analüüsita ja kõiki aspekte arvestamata on kogu kaalutlemine puhtalt oletuslik. Ühel kaalukausil on Kaitseväe mugavus, teisel kaalukausil ei ole midagi.

Seda, et Soodla harjutusväljak on olemas, teavad kohalikud elanikud ammu. Soov eriplaneeringut alustada on olnud juba kaheksa aastat. Millegipärast on Kaitseministeerium eriplaneeringuni jõudnud alles nüüd. Miks? Samas on juba eelnevalt lastud planeerimise tarbeks teha uuringuid, muudetud Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala kaitsekorralduskava… Oli piisavalt aega, et teha eelvalik vastavalt planeerimisseadusele, aga seda ei tehtud — kas seepärast, et nii oleks pidanud kogukonda kaasama? Kõigepealt lasti valitsusel 2015. aasta suvel harjutusväljaku piirid kehtestada. Et asi näiks korrektne, siis poogiti eelvalik Harju maakonna planeeringusse, mis võeti vastu alles aastal 2018!

Kummaline on ka hinnangute andmine Soodla harjutusväljaku uue nn laiendatud ohuala keskkonnamõju osas. Kuna see ei kuulu planeeringualasse, siis millisel alusel Kaitseministeerium seal toimetab? Näiteks lageraide peatamiseks harjutusväljakute ümbruses ei ole Kaitseministeerium soovinud midagi ette võtta, kuna ministeeriumi sõnul on tegu piirkonnaga, mis jääb planeeringualast välja. Aga nn laiendatud ohuala on ju samuti planeeringualast väljas. Kaitseministeerium ei lähtu mitte seadustest, vaid sellest, kuidas endale kasulikum ja mugavam.

Kaitseministeerium ei lähtu mitte seadustest, vaid sellest, kuidas endale kasulikum ja mugavam.

Senise kohalikele omavalitsustele makstava harjutusväljakute talumistasuga, mis kehtestati 2019. aastal, kinnitab Kaitseministeerium, et häiring on olemas. Miks aga just selline talumistasu? Just sellisel alal? Millal on ka valdadel ja inimestel võimalik talumistasu osas oma mõtteid avaldada? Esimene indikatsioon, et talumistasu muutmisega tegeletakse, anti juba neli kuud tagasi, seega võiks kavandit juba täna ka avalikkusega jagada, et selle kohta vajalikku sisendit saada.

Aruteludes võttis suure osa ajast ja energiast müra teema, mida aga Kaitseministeerium oma kommentaaris pole puudutanud. Kas keskkonnamõju hindamisel läbi viidavaks modelleerimiseks on ka spetsialistidel piisavalt alginfot?

Nüüd, kui teema on ajakirjanduses, siis koosolekutest nädal hiljem leiab Kaitseministeerium, et inimeste ettepanekutes on üksjagu kaalumisväärset. Kahjuks küll lubatud on ennegi, ja lubadusteks paljud asjad ka jäänud või on tegelikkus osutunud hoopis millekski muuks. Paljud lubajad ei töötagi enam Kaitseministeeriumis. Seega saab soovida jõudu ja tahet ajakirjandusele harjutusväljakute teemade valgustamiseks ja kajastamiseks.