JUHTKIRI ⟩ E-valimisi protestides on Helmel hoopis üks teine eesmärk

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti inimesed usaldavad e-valimisi ja on selle omaks võtnud.
• Samas on meie e-valimised ka rahvusvaheliselt tunnustatud.
• Eesti on õigusriik ja valimisprotestid lahendatakse kindla protseduuri alusel.

Tänavused riigikogu valimised jõudsid oodatud rajajooneni – esimest korda oli e-hääletajaid rohkem kui pabersedeliga hääletajaid. Millest see kõneleb? Esiteks sellest, et e-valimised on omaks võetud, ning teiseks sellest, et valijad usaldavad e-hääletamist.

Valimiste korraldus on Eesti hästi valijasõbralik. Eriti avardab e-hääletamine liikuvama eluviisiga aktiivsete inimeste osalusvõimalusi. Olete valimispäeval välismaal või maakodus ega jõua valimisjaoskonda? See pole mingi takistus, kui te sellele aegsasti mõtlete ja arvuti on käepärast.

Laupäevane leht vaatleb Krister Kivi artiklis sõlmküsimusena e-valimiste tehnilist poolt ning sellega seotud kahtlusi. Ka e-valimiste vastasus on meil algusest saadik olemas. Kadunud Edgar Savisaare deklaratsioon aastast 2015, et e-valimiste korral ei võida Keskerakond Eestis parlamendivalimisi enam kunagi, on lausa klassika.

Savisaarest lähtuv väide, et e-valimised pole turvalised, pole kinnitust leidnud, pigem liigub kõik ikka vastupidises suunas. Nagu tavapäraste valimiste puhul, pole ka e-valimiste turvalisus siiski kunagi sajaprotsendiliselt või lõplikult tagatud. Kõiki valimisprotseduure kontrollitakse, vaadeldakse, täiustatakse. Võimalikku küberrünnet ennetatakse.

Kui riigikogu pole suutnud seaduseks vormida riigikohtu soovitusi e-hääletuse täpsemate regulatsioonide osas, siis on see kahetsusväärne, aga ei anna alust väita, et e-valimisi ei saa usaldada.

Üks etteheide e-valimistele on see, et need on Eestis unikaalsed. See aga ei tähenda, et niisugune valimisviis pole rahvusvaheliselt tunnustatud või väliseksperdid pole seda hinnanud. Eesti e-valimisi on korduvalt vaadelnud OSCE spetsialistid ning 2021. aastal tegi protsessiauditi KPMG.

Usaldamatuse külvamisel Eesti riigiasutuste suhtes on Helmete juhitud EKRE ehk suuremgi meister, kui Savisaar oli.

Olemas on nii riigi valimisteenistuse auditid kui ka OSCE raportid, samuti võimalused e-hääle kontrollimiseks. Igaüks, kes soovib, saab nendega tutvuda.

Tegelikult pole e-valimiste küsimus esmajoones seotud tehniliste üksikasjadega. Hoopis rohkem on see küsimus usaldusest kui demokraatliku ühiskonna alustalast. Selle kohta kirjutas lõppeval nädalal Postimehes artikli Külli Taro (PM, 9.03).

E-valimiste suurim risk on hoopis see, et protsessi suhtelisele uudsusele ja tehnilise teostuse üksikasjade vähesele tundmisele rõhudes on võimalik usaldust õõnestada. See on ka üks põhjus, miks pole meilt tehnilise teostuse osas turvalisi e-valimisi entusiastlikult üle võetud.

Siinjuures tuleb tõdeda, et usaldamatuse külvamisel Eesti riigiasutuste suhtes on Helmete juhitud EKRE ehk suuremgi meister, kui Savisaar oli. Nagu ütleb Meinhard Pulk «Nädala näo» rubriigis Martin Helme kohta: lihtsam on suunata umbusuteravik e-valimiste vastu kui tunnistada enda tehtud vigu.

Eesti on õigusriik ning valimisprotestid lahendatakse kindla protseduuri alusel. Vajadusel juhatatakse protestija ka õige ukse taha, nagu reedel selgus. Lõpuks pole Martin Helmel ilmselt muud oodata, kui et õnnestub venitada – kuni EKRE liikmetel ja toetajatel tema valimiskaotus juba meelest ära läheb.