LEMBIT MAAMETS ⟩ Jätame lastele palgimetsade asemel lehtpuuvõsa

• Lageda metsamaa hulk Eestis on viimastel aastatel oluliselt kasvanud.
• Oleme intensiivse raiega lõhkunud «augu» metsade vanuselisse struktuuri.
• Metsade liigilises koosseisus on toimunud nihe palgimetsast energiavõsa suunas.

Nädal tagasi alustasime Postimehe Fondi algatatud «Eesti metsade alternatiivse hindamise» (MAH) esimeste tulemuste tutvustamist. Kui eelmises leheloos olid vaatluse all eelkõige meie metsade tagavara ja juurdekasv (2021. aasta seisuga), siis seekord keskendume viimastel aastakümnetel Eesti metsades toimunud vanuselistele ja koosseisulistele muutustele.

Heaks võrdlusmaterjaliks on siinjuures väljaanne «Eesti metsavarud seisuga 01. jaanuar 1994. a.» (Eesti Metsakorralduskeskus 1995, koostaja Ülo Viilup, edaspidi EMKK), kuna see väljaanne lähtub tavametsakorralduse andmetest ja need on aluseks ka metsade alternatiivsele hindamisele. EMKK puhul tuleb arvestada sellega, et tollase tavametsakorralduse andmed olid keskmiselt viis aastat vanad. Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetega võrdleme MAH tulemusi seekord vähem.

Lisandub raiesmikke ja kuni 20-aastaseid metsi

Nagu eelmises leheloos juba öeldud, siis metsamaa kogupindalaks saadi MAH tulemusena üle 2,3 miljoni hektari, mis on küllaltki sarnane tulemus SMIga. 1994. aastal oli korraldatud metsamaa pindala 1,9 miljonit hektarit. Üks-üheselt seda arvu MAHi tulemustega võrrelda ei saa, kuna tollane metsade arvestuse metoodika ei lugenud üht osa metsaga aladest metsamaaks, vaid nimetas seda «puistaimestikuga kaetud alaks». Siiski saame me võrrelda metsamaa liigilist ja vanuselist jagunemist ning selles jaotuses toimunud muutusi.

Kui 1994. aastal oli 16 protsenti kogu Eesti metsamaast kas lage või kuni 20-aastase metsaga, siis 2021. aastal oli seda ala 28 protsenti.

Esimese asjana tuleb ära nimetada suur muutus, mis on toimunud metsata metsamaa (raiesmike) ja kuni 20-aastaste metsade pindalaga võrreldes 1994. aastaga. Kui EMKK järgi oli see ala 316 000 hektarit, siis MAH järgi 661 000 hektarit ehk üle kahe korra suurem (SMI järgi 610 000 hektarit). Seejuures on kuni 20-aastaste puistute pindala suurenenud üksnes noorte lehtpuumetsade (kask, haab, lepp) arvel, kuni 20-aastasi männikuid ja kuusikuid oli 1994. aastal isegi rohkem kui praegu. Teisisõnu – kui 1994. aastal oli 16 protsenti kogu Eesti metsamaast (koos kaitsealuste metsadega) kas lage või kuni 20-aastase metsaga, siis 2021. aastal oli seda ala 28 protsenti.

Kuigi selle pindala sees on ka viimastel aastakümnetel metsa kasvanud põllud ja heinamaad, peegeldab see võrdlus hästi kogu Eesti taasiseseisvuse aja raieintensiivsust. Näiteks MAH järgi raiuti 10 aastaga – 2011–2020 – lagedaks 333 000 hektarit (lageraied ja raadamised) ning sellel arvul pole enam heinamaade võsastumisega mingit pistmist. SMI näitab sama suurusjärku. Sellele eelnenud kümnendil oli raieintensiivsus veidi väiksem.

Lepp on väga hinnatud küttepuu, see ei pigita korstent ning sobib ideaalselt kala ja liha suitsutamiseks. Samuti on lepp kiire kasvuga puu. Aga lepapalgist maja ei ehita. Foto: Ole Husby/Wikimedia Commons

Seda suurt muutust kinnitab ka Tartu Ülikooli geograafide poolt läbi viidud satelliidipiltide analüüs, mille järgi on viimase 20 aasta jooksul Eestis lagedaks raiutud 500 000 hektarit metsa. Vahe MAH andmetega tuleneb ühelt poolt juba nimetatud põllumajandusmaade metsa alla minekust ja teiselt poolt asjaolust, et osad praegu kuni 20-aastased metsad olid lagedaks raiutud veidi varem kui 20 aastat tagasi. Tartu Ülikooli geograafid analüüsisid ka raiealade suurusi möödunud 20 aasta jooksul ja leidsid, et alates 2015. aastast on hüppeliselt kasvanud suurte lageraielankide (üle 6 hektari) arv.

Tartu Ülikooli geograafid leidsid, et alates 2015. aastast on hüppeliselt kasvanud suurte lageraielankide arv.

On tõsi, et pärast Teist maailmasõda hakkas korraga kasvama suhteliselt palju noort metsa ning seda nii põllu- ja heinamaade metsastamise, soode kuivendamise kui ka ulatuslike lageraiete tulemusena. Tollase noore metsa suur pindala mõjutas oluliselt metsade vanuselist jagunemist. Meie eesmärk pidanuks olema metsade vanuselise struktuuri ühtlustamine ja selle suhteliselt ühe vanusega metsa raiete jagamine pikema aja peale. Et olla valmis ajaks, mil metsi enam varasemas mahus peale tulemas ja vananemas ei ole. Selle asemel oleme intensiivse raiega muutnud metsade vanuselise jagunemise veelgi ebaühtlasemaks ja raiunud «augu» metsade vanuselisse struktuuri.

Vana mets peamiselt kaitsealadel ja soo peal

Kui võrrelda metsa vanuselist jagunemist EMKK ja MAH järgi, siis peamine järeldus on see, et kuni 80-aastaseid männikuid ja kuusikuid oli 30 aastat tagasi rohkem kui praegu ning üle 80-aastaseid vähem kui praegu. Kase enamusega puistutel jookseb see piir 60 aasta juurest. Võiks ju nagu rõõmustada, et vana metsa on juurde tulnud ja raievõimalustega ei tohiks muret olla. Oleme ju kõik kuulnud väidet, et Eestis on palju vana metsa, mis vajab kiiresti raiumist. Tegelikult see asi nii ilus ei ole.

Sajandivanustest rabamändidest palki ei saa. Foto: Vello Juurma

Kui rääkida raievõimalustest, siis üle 80-aastastest männikutest pool on kas leebema või rangema kaitse all. Eks osalt selle võrra nad raiumata ongi. Ülejäänud poolest ehk tulundusmetsadest on kolmandik nn rabamännikud (IV ja V boniteet). Kehtivad kindlad seaduspärad – mida vanem on männienamusega mets, seda suurem osa sellest on kaitse all (ja kaitsealuseid metsi pole Eestis mitte ülearu) ning seda suurem osa sellest on madala boniteediga ehk siis männi puhul on enamasti tegemist rabastuvate metsade ja rabametsadega. Neid samblasoos kasvavaid kiduraid männikuid keegi eriti raiuma ei kipu, ja nii nad muudkui vananevad ning tõstavad männipuistute keskmist vanust. Sama lugu on ka sookaasikutega.

Raievõimaluste teine külg teeb veelgi rohkem muret. Kuigi 30 aastat tagasi oli metsamaa kogupindala väiksem kui praegu, oli tollal keskealisi okasmetsi oluliselt rohkem kui praegu. Alla 80-aastastes männikutes ja kuusikutes on puistute pindala 30 aastaga vähenenud kõigis vanuseklassides. Kusjuures näiteks 61–80-aastaste kuuse enamusega puistute pindala on vähenenud ligi kaks korda ja sellestki vähesest on osa kaitsealadel. Umbes sama on seis ka kuni 60-aastaste kaasikutega. Selle erinevusega, et kase enamusega puistute puhul on hüppeliselt kasvanud hästi noorte, kuni 20-aastaste puistute osakaal.

Tuleviku raievõimalused on möödunud aastate omadest oluliselt väiksemad. Oleme raiunud ette ja tulevaste aegade arvelt.

Need kuivavõitu numbrid iseloomustavad metsamajandust taasiseseisvunud Eestis. Keskealiste okaspuumetsade vähesus tuleneb varasemast metsade vanuselisest jaotusest, seda me palju mõjutada pole saanud. Aga me oleks saanud vähem raiuda ja tulevikuks reserve jätta. Kui praegu minna suures materjalipuuduses raiuma veel nooremaid ja veel peenemaid metsi, siis sellega me ainult suurendame «auku» selles metsas, mis me jätame oma lastele ja lastelastele.

Männikute ja kuusikute asemel lepikud ja haavikud

Liigilise koosseisu muutuste mõnest aspektist sai juba räägitud. Laias laastus on olukord selline, et 30 aastaga on männikute ja kuusikute pindala vähenenud ning lehtpuu enamusega puistute pindala suurenenud. Eriti järsk on olnud haavikute ja lepikute pindala tõus – halli lepa enamusega puistutel üle kahe korra ning haava ja sanglepa enamusega puistutel üle kolme korra. Kui EMKK järgi oli Eesti metsadest 61 protsenti okaspuumetsad, siis MAH järgi juba veidi alla poole. Männi ja kuuse enamusega puistute pindala on vähenenud ka absoluutarvudes (ligi 160 000 hektarit), kuigi kogu metsamaa pindala on suurenenud.

Global Forest Change on satelliidipiltidel põhinev andmestik, mis võimaldab ülemaailmselt jälgida metsade muutumist iga-aastaselt. Sellel kaardipildil on näidatud kõik satelliidipiltidelt tuvastatud muutused Ida–Virumaal Tudu ümbruse metsades, mis on toimunud ajavahemikus 2001–2021. Tasub tähele panna, et osa lageraieid on tehtud ka kaitsealadel. Allikad: Global Forest Change ja looduskaitseregistri elektrooniline andmebaas EELIS. Illustratsioon: Evelyn Uuemaa

Veelgi kurvem on olukord siis, kui vaatame metsade liigilise jaotuse muutumist kuni 20-aastastes metsades. Kui 30 aastat tagasi moodustasid kuni 20-aastased okaspuuenamusega noored metsad julgelt üle poole (peaaegu kaks kolmandikku) kõigist sama vanusega puistutest, siis praegu ainult veidi üle neljandiku. Nii et kui räägime metsa uuendamise vajadusest, siis peame alati vaatama ka seda, milliste puuliikidega metsad maha raiuti ja milliste puuliikidega noored metsad on asemele kasvanud lageraiutud aladele.

Kui tulevikus saame metsast okaspuupalgi asemel raiuda peamiselt hakkepuidu materjali, siis muudab see oluliselt meie väljakujunenud elukorraldust.

Üldistavalt võib öelda, et oleme viimase 30 aastaga tekitanud metsa vanuselisse struktuuri suure «augu», asendanud palgimetsad lehtpuuvõsaga ning et tuleviku raievõimalused on möödunud aastate omadest oluliselt väiksemad. Oleme raiunud ette ja tulevaste aegade arvelt. Võib ju öelda ja küsida, et mis siis. Et biomassi on vaja, et energiamajandus kasutabki lehtpuuvõsa, et kliimamuutused tingivadki metsa liigilise koosseisu muutuse jne.

Siiski on nii, et kui tulevikus saame metsast okaspuu palgi asemel raiuda peamiselt hakkepuidu materjali, siis muudab see oluliselt meie väljakujunenud elukorraldust. Meie kliimavööndis ja meie kultuuris on vanadel okaspuumetsadel, okaspuupalgil ja okaspuusaematerjalil oma tähtis koht. Sellel põhineb ka suur osa meie metsatööstusest. Ja lõpeks põhineb sellel ka meie metsarahva-identiteet ja meie traditsiooniline ettekujutus metsast.