Krister Kruusmaa ⟩ Kes kiskus Lauri Vahtre sõtta?

Krister Kruusmaa Foto: Erakogu

Oma arvamusloos «Loota tuleb noortele. Kellele siis veel?» kirjutab Lauri Vahtre, et oleme jõudnud uude põlvkondadevahelisse sõtta. Tegelikult sõdib Vahtre väljamõeldud sõjas, vastandudes nn noori ilma mingi aluseta iseenda põlvkonnale ja kujutledes seejuures, et kõik temavanused inimesed tunnevad end samuti nagu ta ise, kirjutab ajaloolane ja andmeteadlane Krister Kruusmaa.

Vahtre väidab, et sotsiaalmeediast ja globaalsetest diskursustest läbi imbunud noored on loonud endale oma vanemate põlvkonnast kujutluspildi, ning proovivad nüüd iga hinna eest lammutada perekondlikke sidemeid, mis neid oma «tagurlike vanematega» kokku seovad.

Vahtre rajab oma arutluskäigu väga ühekülgsele ajaloonarratiivile. Ta väidab, et praegune põlvkondadevaheline konflikt on 1960. aastate sotsiaalse murrangu teine vaatus – just nagu II maailmasõda on I maailmasõja teine vaatus (andes aimu selle kokkupõrke apokalüptilistest mõõtmetest, millesse autor end kujutleb). 1960. aastate «noortemäss» aga autori sõnul «justkui hajus nagu kanepisuits» ning mässajad «panid ülikonnad selga, läksid tööle ja hakkasid korralikeks kodanikeks». Jäi vaid müüt sellest, et kõiges on süüdi vanemad inimesed. Tegu on kui mitte täiesti meelevaldse, siis vähemalt demagoogilise lihtsustusega. 1960. aastate sotsiaalsete liikumiste otsene seos reaalsete ühiskondlike muudatustega (peetagu neid heaks või halvaks) on teaduskirjanduses selgelt väljakujunenud konsensus.