JUHTKIRI ⟩ EMO on kriisis ja vajab ise kiirabi

Päeva karikatuur 09.02.2023 Foto: Urmas Nemvalts

• Haiglaravi vajajad ei saa EMOst edasi, sest haigla osakondades on voodikohtade puudus.
• Voodikohtade defitsiit on omakorda tingitud ebapiisavast ressursist järel- ja taastusravis.
• Juurpõhjuseks on meditsiini sügav alarahastus, mis on viinud arstide ja õdede puuduseni.

EMO ülekoormus on pikaajaline ja süvenev häda. Tegu pole omaette probleemiga, vaid Eesti tervishoiusüsteemi üldise viletsuse sümptomiga. See lihtsalt avaldub kõige teravamalt EMO tegevuses, mis on meditsiiniteenuse eesliinil.

Nagu kirjutas Postimehes (7.02) erakorralise meditsiini arst Kristel Liis Põdder, on tegu läbi mitme ravitasandi ja sidusteenuste ulatuva patsientide ummikuga. Haiglaravi vajajad ei saa EMOst edasi, sest haigla osakondades on voodikohtade puudus. Voodikohtade defitsiit on omakorda tingitud ebapiisavast ressursist järelravis, õendusabis ja taastusravis. Juurpõhjuseks on meditsiini sügav alarahastus, mis on viinud arstide ja õdede puuduseni.

Kõik see viitab süsteemsele probleemile, millele tuleb leida lahendus, kuigi see lahendus ei saa olla kiire, kasvõi sel lihtsal põhjuselt, et personalipõuda pole võimalik ravida vaid rahaga, vaja on ka väljaõpet, mis võtab paratamatult aega. EMO ülekoormus aga ei tohi jääda ootama, kuni õnn saabub Eesti meditsiini õuele.

Nagu rahvusvahelised uuringud on näidanud, suurendab EMO ülekoormus märkimisväärselt patsientide suremust – intensiivravi vajavatel patsientidel, kes jäävad EMOsse kauemaks kui kuueks tunniks, on haiglasuremus 4,5 protsenti kõrgem. Ja PERHi andmetel viibis 2022. aastal ligi 79 protsenti patsientidest EMO pinnal kauem kui kuus tundi. See näitab, et EMO vajab ise vältimatut abi.

Peame ennast edukaks e-riigiks, kuid rakendust, mis näitaks haiglas ja piirkonnas vabade voodikohtade jaotust, seni veel kasutusele võetud ei ole. EMO ülekoormust aitaks leevendada seegi.

Eile esitleti Tartu Ülikoolis tehtud erakorralise meditsiinilise abi analüüsi, mille eesmärk oli pakkuda kitsikusest väljapääsu. Uuring toob uue ideena välja perearsti valvekeskuste loomise, mis peaks aitama EMO koormust vähendada sellega, et kergemate kaebustega patsiendid suunataks sinna. Küsimus on, kuhu sellised valvekeskused luua.

Perearstid on üldiselt seisukohal, et neid ei saa luua perearstikeskuste juurde, vaid pigem EMOde juurde. Kuna paljud EMO juhtumid on seotud krooniliste patsientide toimetuleku või jälgimise probleemidega, siis võiks EMOga seotud valvekeskustest olla abi küll. Paraku ei plaanita nende loomisega alustada enne järgmist aastat.

Seni soovitab uuring tõhustada neid tegevusi, mida on püütud tõhustada siiani – et perearsti nõuandetelefoni kasutataks aktiivsemalt, et patsientide EMO-vajadust hinnataks tõhusamalt, et patsiendid ise suudaks oma olukorda paremini hinnata jms. Paraku ei ole küsimus elanikkonna madalas teadlikkuses, vaid inimeste soovis saada kiiret arstiabi. Ja kui perearstile on keeruline pääseda, siis tundub loogiline pöörduda otse EMOsse.

Tervikuna on tegu ühe suure nokk-kinni-saba-lahti-probleemiga. Küllap on selles ka oluliselt Eesti meditsiini juhtimise saamatust, silotornis toimimist ja lihtsalt kivinenud mõtlemist.

Peame ennast edukaks e-riigiks, kuid sellist rakendust, mis näitaks haiglas ja piirkonnas vabade voodikohtade jaotust, seni veel kasutusele võetud ei ole. EMO ülekoormust aitaks leevendada seegi, kui abivajajaid saaks operatiivselt suunata sinna, kus ressurssi hetkel kõige rohkem. Sellise rakenduse kiire loomine ei peaks Eesti IT-sektorile ometi ülejõu käima.